400 euroga peab hakkama saama? Nalja teete, ma pean hakkama saama 340-euroga. Ja eks peab saama, ega siis paela kaela ei hakka panema. Ilmselt on palju neid, kes sedagi ei saa. Kuidagi elab ju ära, aga nõukaaegseid kodumaisnaid, mis üksteise järel hakkavad oma funktsioneerimist lõpetama, asendada ei saa, eluaseme remondist rääkimata. Kõike oleks vaja teha, aga kui ikka enam endal tervist ei ole, siis jääbki tegemata.

Piinlik on kedagi uksest sisse lasta. Samas, ega keegi sulle laenu ka ei anna, paned homme kõrvad pea alla, ja ongi laenaja omast ilma. Ega selle sissetulekuga ikka väikestki laenu ära ei teenita. Rääkimata kuhugi sõitmisest, hammaste parandamisest või uute riiete ostmisest. Lihtsalt palud jumalat, et needki mis on, katki ei läheks või ära ei laguneks.

Elada saab, aga mis elu see on? Ma kujutan ette neid maainimesi, kes peavad nüüd siis kahe telekanali vaatamise eest veel välja käima hea suure hunniku eurosid, asja eest, teist taga. Ainuke lohutus ongi, et kauaks meid enam. Uutel pensionäridel enam selliseid pensione ei ole. Aga eks nende nõudmisedki ole suuremad ja hinnad muudkui aga tõusevad. Kes need kinni taob, teab vanajumal taevas. Meie oleme nõukaaegse piskuga harjunud elama, noored pensionärid peavad ilmselt jalalt kukkuma, sest muidu ei pea nad niigi kaua vastu, kui meie, tänased pensionärid.