Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

30aastane pereta ja karjäärita – kas raisatud elu?

 (123)
nainesxc
Foto on illustratiivneFoto: Delfi/Eesti ajalehed

Jõudehetkedel, kui kohustused tagant ei sunni ja parasjagu ümberringi mingit möllu ei käi, rändavad mõtted üsna tahtmatult elu mõtestatuse radadel. Enamasti on midagi teoksil ja lühiajalisemad eesmärgid ning lahendamist vajavad küsimused ei jäta suurema plaani üle filosofeerimise jaoks ruumi. Kui mõnda aeg ei ole seda teinud, on mõned vastust ootavad küsimused nii valusad, et tahaks arutlemise eest üldse põgeneda.

Pole valmis?

30aastasena, vallalisena, oma erialal midagi saavutamatuna küsin: kas olen võtmeaastad, mil võinuksin kõike seda saavutada, tõesti ära raisanud?

Kui lõpetasin keskkooli, lasi klassijuhataja kirjutada meil kõigil üles, millisena kujutleme oma elu kümne aasta pärast. Mäletan hästi, et kujutlesin end olevat paljulapselise pere ema või kuskil Aafrikas maailma parandamas. Kas üht neist või mõlemat korraga, on praeguseks veidi ähmastunud.

Üle kümne aasta on möödas ja mul ei ole seljataga ühtegi korralikku suhetki, rääkimata mingist perekonnast. Kõige kurvem asja juures on aga see, et olen raisanud palju aega ja energiat õige inimese ootuses ja otsingul. Samal ajal suhet lootes ja kartes olen lasknud oma mõtetel liiga palju suhteprobleemidele keskenduda, ehkki just see on olnud samal ajal ka mu suurim hirm, et nii teen. Soovides mitte olla ja tunduda meeleheitel, olen kulutanud palju energiat, näimaks õnnelik vallaline.

Seotud lood:

Ometi tagantjärele vaadates tundub mulle paradoksaalselt totter see, et ehkki ma tõenäoliselt olingi õnnelik, tegelesin alateadlikult pidevalt sellega, et leida tasakaalu ja enam mitte kedagi otsida, selleks et tasakaalu leidnuna lõpuks keegi leida. Kokkuvõttes näib, et ma ei ole midagi saavutanud.

Ehkki räägin endale, et ma ei olegi suhteks valmis olnud, ei ole ma päriselt kindel, et see just nii on. Millal siis see valmisolek saabuma peaks? Neljas aastakümme on käes, ainelisi ega muid väliseid takistusi pole ja pealegi hakkab järjest rohkem tunduma, et kui enne kuidagi ei saanud, siis varsti enam ei viitsi. Üksinda olla on palju mugavam, ei pea muutuma, kohanema, arvestama. Kui ma enne polnud valmis ja nüüd on liiga hilja, siis millal üldse – 75selt, kui jälle viitsima hakkan?

Kas olen tänapäevase ühiskonna ohver?

30aastaseid vallalisi naisi on aastatega aina juurde tulnud. Isegi romantilistes komöödiates leiavad teineteist üha vanemad armastajad. Verinoored Romeo ja Julia näikse olevat kauge minevik. Noorelt abiellumine ja laste saamine on pigem erand ja naised panustavad sarnaselt meestega üha enam lõbule, iseseisvusele, vabadusele.

Mõte, et lükates pereloomist aina kaugemale tulevikku ja elades kohustustevaba elu, olen kaasaegse ühiskonna ohver, muudab kurvaks. Ma ei ole seda tegelikult kunagi tahtnud. Mõtlesin alati, et abiellun ja saan palju lapsi, aga mu plaanid ebaõnnestusid. Tegin valesid valikuid, armusin õnnetult või olin ennast täis. Mida iganes ja miks ma ka ei teinud, oma plaanideni ma igatahes ei jõudnud.

Olla üle bioloogilise kella hirmutavatest juttudest sai minu jaoks eluküsimuseks ning püüdsin igasugust suhtesseastumise survet naeru alla seada. Enamik aega olen selle üle uhke, kuid üsna sageli kahtlen, et ehk olen lasknud endale teha hoopis teistsugust ajupesu. Lokkav homoseksuaalsus, hiline abiellumine, vallalisuse ülistamine – kõik need nähtused teenivad inimkonna hääbumise eesmärki ja on ehk meile kellegi poolt peale surutud.

Teisalt aga: kui need on aja märgid, mis on siis halba, kui nendes elada? 100 aastat tagasi abielluti 15aastaselt, nüüd 35aastaselt, ja see ongi normaalne!

Mõttetu elu?

Mõnikord on mul endaealisi pereinimesi vaadates aga tunne, et ma põgenen tõelise elu eest. Muidugi ma mingil määral ka igatsen oma perekonda, kuid see soov on üsna kõrvale tõrjutud ega ole enam nii siiras kui kümme aastat tagasi. Pigem näen aina selgemini, kui suur on lapsevanemaks olemise vastutus ja kui raske on hoida suhet: millist tööd ja tugevat iseloomu see nõuab.

Ja mul ei ole tegelikult millegagi vabandada seda, et taolist nn lindprii elu maitsen. Teeksin ma vähemalt karjääri. Mul on küll väga oluline töö, ent olen selles üsna koba. Kõige teravamad aastad kulutasin niisamaelu peale ära ning nüüd on töö nüansse raskem omandada, kõik tuleb väga aeglaselt. Mingist säravast karjäärist pole mõtet enam rääkida, hea, kui hakkama saan.

Võib-olla on sellest n-ö raisatud ajast ka midagi kasu, kuid hetkel pean tunnistama, et neljakümnendad jooksevad ja mul on kõigest tühjad pihud, ehkki mul muidu on kõik igati hästi.

Olen õnnelik – on see normaalne?

Kui väiksed mõõnaperioodid välja arvata, mil oma üksinduse või olematu karjääri pärast põen, olen õnnelik inimene. Mis siis veel üldse järele jääb?

Mul on väga tore perekond ja head sõbrad. Minu arvates on mul nende jaoks mõistlikult aega. Igal juhul minu tööst vaba aeg on igati nende päralt. Ma ei muudaks nendes suhetes midagi, kui just töö arvelt aega juurde ei saaks võtta.

Mulle meeldib mu töö. Särav karjäär või mitte, ma armastan oma tööd. Jah, mul on aeg-ajalt kohanemisraskusi, ma olen aeglane õppija, minust on paremaid, aga ma ei vahetaks oma tööd ühegi teise vastu.

Ja kui palju ma ka ei kahetseks, et ma ei ole jõudnud perekonda luua, siis ometi olen selle üle ka õnnelik. Mu tutvusringkonnas on mõnigi naine pereelust välja astunud: öelnud, et ta enam ei viitsi, ei jaksa, jätnud lapsed isa juurde ja läinud… oma elamata jäänud elu elama? See paneb mind mõtlema, et ma parem elan oma elu enne ära, kui lapsed tulevad.
Lugusid õnnetutest ja purunenud suhetest on arvutult. Üksikemad, kärgpered, õnnetud suhted on mind alati veennud, et minu pikaldane suhtesse jõudmine on pigem hea asi.

Olen igati õnnelik, ehkki ma ei ole elus midagi saavutanud. Võib-olla ma kahetsen olemata olnud asju, sest tunnen, et ma ei ela 100% parimat võimalikku elu. Ehk elan seda elu aga kunagi hiljem, sest kui ka möödunud aeg on liiva jooksnud, siis üle poole elu on veel ees. Küllap jõuan peret luua ja karjäärigi ehitada!