Vanuses, kus koolis enam ei käi, tundub, et enamiku eakaaslaste sotsiaalelu keerleb valdavalt alkoholi ümber. Nii on see paraku siiani olnud ka mul. Mulle tundub, et Eesti ühiskond on tõsiselt haige. Olen alles hiljuti jõudnud sellise arusaamiseni, aga kahjuks ei näe ma enda ümber mõttekaaslasi.

Naistele väga meeldib, et olen korralik, sportlik ja tarbin suhteliselt vähe alkoholi. Samas pole kohanud veel isendit, kes ise ennast aeg ajalt täis võtta ei armastaks. Kus varjavad ennast intelligentsed naised, kes ei tarbiks pidevalt alkoholi, ei kuulaks tänapäeva müramuusikat ega vaataks telekast tulevat jura? Oleksid mõtlemisvõimelised ja omaksid kriitikameelt meid ümbritseva labase massikultuuri suhtes?

Tundub, et olen sunnitud elama suhteliselt asotsiaalselt, sest vähe on inimesi, kellega mul on millest rääkida ja kellest ma huvitun.

Armastan oma rahvast, aga valus on vaadata, kuidas meid igapäevaselt hävitavad alkohol ja massikultuur oma porno ja vägivallakultusega. Pereväärtused on kadunud. Ma ei tea praktiliselt ühtegi endavanust, kelle vanemad poleks lahutatud.

Kui mängu tuleb raha, siis kaob inimestel igasugune moraalitunne ja väärikus.

Kahju, et oleme rahvana matslikud ja orjameelsed idioodid, kes ilmselt ei väärigi muud kui väljasuremist. Pärast kõike seda, mida ma enda ümber näen, on raske jääda positiivseks ja leida usku, et kõike on võimalik muuta olles ise eeskujuks ja alustades muutusega endas.