20 aastat tagasi — naised ja nipid
Minu ema käis tööl, vaba aja veetis ta kodus või maal. Ma ei mäleta, et ema oleks kodus kunagi niisama istunud, ikka oli tal vähemalt õmblustöö, kudumine või heegeldamine käsil. Maal oli meil täielik talupidamine, nii et seal ei jäänud ammugi vaba aega. Tööd tehti ööni välja, ei mingit grillimist ja istumist.
Ema unistas teatris käimisest. Kõige tähtsam asi tema jaoks oli pere ja lapsed ja seda siiralt. Mul on tegelikult kahju, et ema enda jaoks nii vähe aega jättis. Polnud veel seda suurt „mina“-kultust. Lastele ja perele elamine oli normaalne, riigi jaoks töö tegemine vältimatu.
Need naised, keda mina ümberringi nägin, elasid kõik enam-vähem samasugust elu nagu minu ema.
Tänapäeva naisel on rohkem võimalusi, aga minu arvates on ka ootused kõrgemad. Naine peab olema super nii tööl, kodus kui vabal ajal. Eeskujuks on need, kes väidetavalt kõike jõuavad.
Kõige parem muudatus on minu arvates see, et kodutöid on kergem teha. Mäletan väga hästi, kui kaua võttis aega pesu pesemine – terve päeva. Majapidamine on üldse lihtsam – paberkäterätid, ühekordsed nõud, head kodumasinad.
Samas lugesin just hiljuti ühte tolleaegset perenaise käsiraamatut ja mõtlen kahetsusega, kui vähe tänapäeva naised oma majapidamise eest hoolt kannavad (mina ise sealhulgas) ja aega selle jaoks justkui polekski.
Leidsin sellest raamatust hunniku mõnusaid nippe, mida iga perenaine nüüdki teada võiks. Näiteks, et kohvikannu võib lisada terakese soola – annab hea aroomi. Kas teate, kuidas hooldada puulusikaid? Kuidas saada piimalt ära kõrbelõhn? Arvukad soovitused kokkuhoiuks… Arvestades hindade tõusu ja kesiseid palku võib arvata, et need raamatud tuleb naistel nüüd jälle lahti lüüa. Võilillejuurekohvi tahaks juba huvi pärast proovida.
Tänapäeval kulub aeg sageli teistele asjadele kui 20 aastat tagasi. Näiteks tohutu infohulgaga töötlemisele või hoopis info tõrjumisele. Kõike on nii palju. Ootusi, lootusi, kohustusi. Ja aega nagu polekski rohkem. Kuigi peaks justkui olema.
Arvan, et töö tegemine on tänapäeval intensiivsem ja nõuab oluliselt rohkem pingutust. Tol ajal võisid lapsed vanemate töö juures käia, vajadusel tehti pikad lõunad. Töö juurest käidi ära asju ajamas. Tänapäeval annad tööl endast maksimumi ja heal juhul jääb veidi energiat üle kodu ja muu jaoks.
Aga laias laastus polegi minu ja mu ema elu nii erinev. Isegi amet on sama! Ja mulle meeldib üle kõige oma perega koos olla, käsitööd teha ja maal olla. Teen augustis hoidiseid, kuigi arvasin kunagi, et mina küll ei viitsi. Ainult teatris olen saanud käia palju rohkem kui mu ema.
Minu ema kandis kõrvarõngaid ja meiki vaid pidupäevadel (külla minnes). Selge vahe oli kodurõivastel ja peorõivastel.
Mind rõõmustab tolle aja naiste leidlikkus. Vanade küünelakkidega värvisime mune (sest munavärve polnud), kreemidest kasutati seda, mida kätte sai. Mingit moodsat saksa näopiima kasutasin kreemina, sest sellel polnud kasutusjuhendit ja kust pidin ma teadma, mis asi on näopiim.
Värvilist küünelakki tegin nii, et lakkisin küüned mati küünelakiga, siis kandsin vildikaga sobiva tooni peale ja veel üks kiht värvitut lakki peale. Püsis kenasti.
Röstsaia tegid tüdrukud triikrauaga. Oleme ka ühisealmus elektriradiaatoril (see hõõguvate torudega) kartuleid praadinud. Tolleaegsed kerged snäkid: praeleib hapukoorega, hapukoor suhkru ja kakaoga, paljas hapukoor. Maal kõrvetasime tühjas kilukarbis puupliidil suhkrut – mõnus kukekomm, tegime möödunud talvelgi sama maiust.
Olin suur ravimtaimede fänn, keetsin ise teesegusid, tegin ise näovett, juukseleotist, maske.
Sukkpükse nõeluti (muide mina nõelun ka, kui on vähegi sellisest kohast katki, mis väga välja ei paista), sokke parandati (tänapäeval visatakse katkised sokid vist enamasti minema?), vanad täiskasvanute riided õmmeldi ümber lasteriieteks.
Retsepte sai „Vaata kööki“ saatest, aga kuna retsept oli ekraanil väga lühikest aega, siis kirjutasime neid emaga ühel ajal üles: üks alustas algusest, teine lõpust. Heal juhul saime keskele kokku ka. Loomulikult sai häid retsepte sõbrannadelt ja vahest „Burdadest“. „Burda“ oli aken lääne poole – unistasin olla selline nagu need rõõmsad ja säravad naised seal. Ja millised hõrkude roogade pildid!
Ema õmbles paljud riided ise – sageli materjalidest, mis kaugeltki selleks mõeldud polnud. Mul oli talvejope, mis nii raske, et seda kandes õlad valutasid.
Mäletan väga hästi talongiaega. Mäletan, kuidas üritasime ise rohelisi kohviube röstida. Kui õnnestus saada välismaa toidukraami – kohvi, pähkleid, kakaod jms -, siis hoiti seda nii kaua, et tihtipeale läks lõpuks vanaks. Lihtsalt ei raatsinud kohe ära kasutada.
Mäletan, kui saime esimese popkorni maisi. Vaatasime emaga paki pealt õpetust, mis oli piltide kujul. Kõigepealt oli poti põhjas natuke maisi ja siis järgmisel pildil kuhjaga potitäis. Meie mõtlesime, et sellest peab saama mingi puder. Panime veega potti ja keetsime ilmatuma aja, aga pehmeks see mais ei läinudki. Me polnud ju popkorni kunagi näinud!
Minu arvates oldi just tol ajal orienteeritud lahendustele. Perenaine ei saanud öelda, et ei saa – pidi saama. Alati mõeldi midagi välja! Kui mul oli midagi käsitöötunniks tarvis või tahtsin ise midagi õmmelda või meisterdada, siis leidis ema ikka kapist vajaliku (just kapist, mitte poest) või pakkus välja alternatiivi.
Tänapäeval on sageli tunne, et ei tea, mida inimesele kinkida. Mäletan tollest ajast, et olid jõulud (näärid?), kus poest polnud tõesti midagi saada. Sugulastega omavahel kinke tehes olid pakkides pesunäpid, käterätid, seep – kes mida kätte saanud oli. Muud lihtsalt polnud. Pakkepaberina olen ka tol ajal kõikvõimalikke imelikke pabereid kasutanud – seda, mida saada oli. Lõikasin vanadest postkaartidest pilte välja, et hallikat paberit millegagi rõõmsamaks muuta.
Minu arvates oli raske see, et midagi ei saanud ära visata ja kõike pidi koguma. Polnud ju teada, millal ja mida jälle poest saab. Kapid oli igasugu asjadest pungil (ja on siiani). Samas olen paljusid tollaegseid asju ikkagi hiljem kasutanud. Näiteks ema kogutud kangaid, nõusid, isegi riideid. Alles hiljuti võtsime kasutusele vana mikseri ja kohviveski – väga hästi töötavad!
Ei saa öelda, et 20 aastat tagasi oli elu igas mõttes halvem või parem. Kõik on suhteline.
