14-aastane koolipoiss: kaotame kodused ülesanded ära ja muudame laupäeva koolipäevaks!
Ütlen kohe ära, et olen 14-aastane koolipoiss, seega pole minu jutt kõrvalseisja oma, vaid tugineb minu igapäevale. Eriti loll ma enda arvates ei ole. Varem tegin ka sporti päris kõvasti. Nüüd aga olen lihtsalt zombi. Minu "mitmekesine" päevakava on selline: äratus-kool-õppimine-söök-õppimine-magama. Vahel harva suudan end ka õue vedada, et natuke tänaval jalutada.
Algul arvasin, et olen ainus, kes säärast koormust ei talu, aga kui hakkasin asja uurima, siis selgus, et minu tutvusringkonnas pole mitte ühtegi inimest, kes suudaks käia eduka õppetöö kõrvalt mõnes huviringis või trennis.
Praegu on mul kaks valikut: õppida hästi ja olla zombi edasi või viilida kodutöödest ja tegeleda spordi ning muude huvidega. Kumbki valik ei tundu mulle kasulik.
Kuna tean, et sama valiku ees on paljud teised noored, siis pakun välja ühe lahenduse: kaotame ära kõik kodutööd peale lugemisülesannete, muudame õppekavad lihtsamaks ja loogilisemaks ning teeme laupäevast osalise koormusega koolipäeva.
Meil on seadus, mis reguleerib, kui palju tohib maksimaalselt koduseid töid anda. Koduseid töid ei anta sisuliselt mitte kunagi sellest piirist vähem. Ma ei tea, miks, aga õpetajad annavad kodutöid kogu aeg täpselt nii palju, kui on seadusega lubatud anda, ja mitte grammigi vähem. Kodutööde kaotamine annaks igale õpilasele igal koolipäeval mitu tundi aega juurde.
Õppekavad on kohati täiesti absurdsed. Ühes vene keele tunnis, mis kestab 45 minutit, tegeleme me kolme erineva teemaga. Igas vene keele tunnis. Iga kord kolm uut teemat. Võiks arvata, et sellise tempoga oleme juba õppekava kevadises osas, aga tegelikult räägitakse meile hoopis, et oleme kavast maha jäänud!
Kui need kaks probleemi saaksid lahenduse, oleksin nõus käima koolis ka laupäeviti.
Palju räägitakse õpetajate suurest töökoormusest. Ma tean mitmeid õpetajaid, kelle tööpäev lõpeb palju varem kui minu koolipäev. Mõned õpetajad räägivad meile põnevatest asjadest, mida nad pärast tööd on teinud, näiteks matkal käimisest. Minul näiteks pole küll aega koolipäeval matkama minna. See ei ole reaalne. Ma pean koduseid ülesandeid tegema.
Räägitakse ka sellest, et lapsed ei austa enam õpetajaid. Õpetajaid, kes suudavad õpilastele tunnis aine selgeks teha ja jätavad neile oma aine väliseks eluks aega ja ruumi, austatakse alati. Raske on aga austada õpetajat, kes võtab ühes tunnis läbi nii palju erinevaid teemasid, et ükski ei jää meelde, ja väänab siis lisaks e-kooli terve vihikutäie koduseid ülesandeid.
