10 suurt kasvatusviga, mida tänapäeva algkoolilaste vanemad massiliselt teinud on
Pere ja Lapse lugeja saatis meile kokkuvõtte oma tähelepanekutest tänapäeva laste kohta. Kas tunned allolevas kirjelduses oma lapse ära? Siis on aeg peeglisse vaadata ja endale tuhka pähe raputada — sa ei ole kasvatustööga just kõige paremini toime tulnud!
Sa ei tea päris täpselt, kuidas sinu laps külas käitub, kuid tead päris hästi, mismoodi käituvad need lapsed, kes sinu koju satuvad. Need on asjad, mida tegelikult laste käitumise juures oma kodus näha ei tahaks:
1. Lapsed ei ütle külla tulles ei tere ega head aega. Näen oma lapse sõprade hulgas väga palju selliseid, kes iialgi ei tervita ning lahkudes lihtsalt uksest välja astuvad, sõnagi mainimata. On ka nii juhtunud, et laps on külast ära läinud nii, et me pole arugi saanud, et ta on läinud, ning otsinud teda WC’st ja vannitoast, enne kui aru saame, et jalanõusid ja koolikotti polegi enam esikus.
2. Lapsed ei tunne kella. Kuigi kella õppimine algab lasteaias ja sellele pühendatakse palju aega ka algkooli õppeprogrammis, ei oska väga paljud lapsed ikka veel aru saada, mida tähendab „kolmveerand viis” või „kümne pärast seitse”. Puhas lastevanemate tegemata töö!
3. Lapsed hilinevad süüdimatult. Kui on kokku lepitud, et külla tullakse kella viieks, ei ole kell viis ukse taga veel kedagi. Pole ka 5.15 ega 5.30. Kui siis helistada ja uurida, kaugel ollakse, tuleb vastuseks, et alles hakatakse kodust tulema.
4. Lapsed muudavad suvaliselt oma plaane ega vaevu sellest teavitama. Läheb osaliselt kokku eelmise punktiga. Lapsed ei anna teada, kui nad ei saa, taha või viitsi kokkulepitud ajal külla tulla või õue minna ning jätavad üksteist täiesti süüdimatult teadmatusse ootama. Mobiiltelefonid on kõigil olemas, mille abil plaanimuutustest teavitada, kuid nad ei tee seda, sest neile pole õpetatud elementaarset viisakust.
5. Lapsed ei reageeri korraldustele. Külas olles rikutakse majareegleid ja hoolimata korduvast keelamisest tehakse keelatut üha uuesti ja uuesti. Puudub igasugune austus teise pere elu, täiskasvanute ja reeglite vastu.
6. Lapsed ei suuda kuulata, räägivad vahele ja vaidlevad vastu. Jah, möödas on need ajad, kui laps räägib siis, kui kana pissib, kuid see ei tohiks minu meelest tähendada seda, et lastel on alati ja igas olukorras õigus ning eesõigus! See, et täiskasvanutele ei hauguta vastu ja nende jutule vahele ei segata, peaks kehtima ka tänapäeval, kuid kahjuks see nii ei ole…
7. Lapsed ei tunne raha väärtust. Summad, mida lapsed saavad taskurahaks, on meeletud. 20 euro eest nädalas saab algkoolilaps osta sellise hulga kommi, krõpsu ja limonaadi, et jagub terveks nädalaks tervele klassile. Nad ei tea, kust ja kuidas see raha tuleb ja neid ei huvita üldsegi, sest suured rahad on kogu aeg emme-issi rahakotis olemas ja vabalt võtta. Emme-issi rahustavad oma südametunnistust ja seda, et lapse jaoks aega ei ole, muudkui sajalisi luftitades ja järjest suuremat taskuraha andes ning edevamaid tehnikavidinaid ostes.
8. Lapsed ei tunne asjade väärtust. Läheb katki — viskame ära, ostame uue. Millestki pole kahju, miski pole haruldane või kättesaamatu. Kõik on vabalt saada, hinnast hoolimata, ja tulemuseks on see, et lapsed ei tunne mitte ühestki asjast enam siirast rõõmu. Nad lihtsalt ei oska hinnata ASJU, sest teavad väga hästi, et asjad on asendatavad.
9. Lapsed ei oska mängida. Kokku saades istutakse oma nutitelefonides või teiste ekraanide küljes, omavahel peaaegu ei räägita. Nad ei oska ühtegi mängu ega suuda endale välja mõelda ühtegi mõistlikku tegevust, kui neilt ekraanid ära võtta. Kui lapsed õue saata, istuvad nad nõutute nägudega majatrepil ja räägivad tunde sellest, kui igav neil on, aga selle peale, et võtta pall, ehitada puu otsa onn, uurida lähemalt kraavi sisemust vms, nad tõepoolest ei tulegi.
10. Lapsed pirtsutavad toiduga. Ka need ajad on möödas, kui tuli nälja kartuses alati taldrik tühjaks süüa ning vägisi kurgust alla kallata ka klimbiline mannapuder või põhjakõrbenud maksakaste, kuid tänapäeva lapsed on harjunud sööma ainult poesalatit, pitsat ja saiakesi ning tervislikud ja „vanamoodsad” kodutoidud on neile võõrad ning neid ei võeta suu sissegi. Olen kohanud lapsi, kes ei ole iial värsket kaalikat maitsnud ning imestavad ühepajatoidu peale suud ammuli. Mõned söövad hommikuks võileibu, lõunaks koolis ainult leiba (makaronipäeval ka makarone) ning õhtuks veelkord võileiba, vahepalaks kommi, šokolaadi, saiakese ja pitsaviilu ning tunnistavad, et ei mäletagi, millal ema ise viimati kodus süüa tegi.
Kas ka sina oled selliste lastega kokku puutunud? Kirjuta!
