Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

10 aastat enne Balti Ketti – 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri 23. augustil 1979

 (14)
17. oktoober 1988: Meeleavaldus tervitas Enn Tarto vabanemist vanglast.
17. oktoober 1988: Meeleavaldus tervitas Enn Tarto vabanemist vanglast.Foto: Raivo Tasso

Balti Apell oli verstapost teel 1987. aasta Hirvepargi miitingu ja 1989. aasta Balti Ketini, kus nõuti 1939. aasta kuritegude heastamist. Põrandaalune märgukiri, mis sai tugeva rahvusvahelise vastukaja, oli ajastatud Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäevale, Eesti poolt kirjutasid sellele alla Mart Niklus (s 1934), Endel Ratas (1938-2006), Enn Tarto (s 1938) ja Erik Udam (1938-1990).

Läkituse tekst on avaldatud siin:

  • NSV Liidu valitsusele,
  • Saksa Föderatiivse Vabariigi valitsusele,
  • Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsusele,
  • Atlandi Hartale allakirjutanud riikide valitsustele,
  • ÜRO peasekretärile hr.Kurt Waldheimile.

Nõukogude õigusteadus mõistab rahvusliku suveräänsuse all rahvuse võimutäiust, tema poliitilist vabadust, reaalset võimalust täies ulatuses oma saatust korraldada, esmajoones enesemääramisvõimalust, kaasa arvatud lahkulöömise ja sõltumatu riigi moodustamise võime. Rahvuslikku suveräänsust iseloomustab rahvuse poliitiline, territoriaalne, kultuuriline ja keeleline iseseisvus, mis avaldub tema suveräänses täieõiguslikkuses rahvuse, sotsiaalse elu nimetatud aladel.

Rahvuslikku suveräänsust ei saa annetada ega ära kaotada, teda on võimalik ainult rikkuda või taastada.

Seotud lood:

1919.a. tunnustas Lenin Vene Impeeriumist lahkulöönud Eesti, Läti ja Leedu eksisteerimist de facto. 1920.a. sõlmis Nõukogude Venemaa nende riikidega rahulepingud, mis tähistasid Balti riikide tunnustamist ka Venemaa poolt de jure. Nõukogude valitsuse nimel loobus Lenin igaveseks ajaks suveräänsetest õigustest Eesti, Läti ja Leedu suhtes. Kuid 19 aastat hiljem sooritasid Stalin ja Hitler kallaletungi nende riikide suveräänsusele. Käesoleva aasta 23.augustil täitub 40 aastat nn. Molotov-Ribbetropi pakti allakirjutamisest, selle pakti ellurakendamine tähistas Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse lõppu.

23.augustil (1939) sõlmiti Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vaheline mittekallaletungileping. Sellele lisati ülisalajane lisaprotokoll, mis puudutas Ida-Euroopa jagamist nn. mõjusfäärideks. NSV Liidu välisasjade rahvakomissari V.M. Molotovi ja Saksamaa välisministri J.von Ribbentropi salajaste läbirääkimiste aineks olid Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Lisaprotokolli mõte seisnes selles, et Soome, Eesti ja Läti saatus usaldati NSV Liidu, Leedu oma aga Saksa Riigi hoolde.

28. septembril 1939.a. sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõprus- ja piirideleping. Selle lepinguga muudeti 23.augusti 1939.a. lisaprotokoll nii, et Leedu usaldati NSV Liidule, v.a. Šešupe jõe vasakkalda ala, mille pidi „eriabinõude” rakendamise korral okupeerima Saksa armee.

15.-17. juunini 1940.a. rakendas Punaarmee NSV Liidu valitsuse korraldusel „eriabinõusid” Leedu, Läti ja Eesti territooriumil. Liidendati ka Leedu territooriumi see osa, mille Saksa armee pidi Stalini ja Hitleri kokkuleppe kohaselt liitma Saksamaaga.

10. jaanuaril 1941.a. kirjutasid ühelt poolt Saksamaa suursaadik NSV Liidus von Schulenburg, teiselt poolt NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Molotov alla uuele salaprotokollile, milles kauplemise objekti moodustas eelmainitud Leedu territooriumi osa. Saksamaa valitsus loobus Šešupe jõest läänes asuvast territooriumist NSV Liidu kasuks 7,5 miljoni kulddollari ehk 31,5 miljoni riigimarga suuruse rahalise kompensatsiooni vastu.

Molotov-Ribbentropi pakt kujutas ajaloo kahe suurima türanni – Stalini ja Hitleri – vandenõud rahu ja inimkonna vastu; sellest vandenõust sai alguse II Maailmasõda. Meie käsitame 23.augustit häbipäevana.

Loe veel

14. augustil 1941.a. kirjutasid USA president F.D.Roosevelt ja Suurbritannia peaminister W.Churchill alla 8-punktilisele Atlandi Hartale. Selle deklaratsiooni teine punkt kuulutas, et USA ja Suurbritannia „ei nõustu mingisuguste territoriaalsete muudatustega, millised pole kooskõlas asjast huvitatud rahvaste vabalt väljendatud sooviga”.

Punkt 3: „Nad austavad kõikide rahvaste õigust valida endale valitsusvorm, mille raames nad soovivad elada; nad teevad jõupigutusi taastamaks nende rahvaste suveräänseid õigusi ja omavalitsust, kes sellest on vägivaldsel teel ilma jäetud,” 24. septembril ühines Altandi Hartaga ka NSV Liit.

NSV Liidu deklaratsioonis öeldi: „Nõukogude Liit hakkab oma välispoliitikas /.../ juhinduma rahvaste enesemääramisprintsiibist /.../. Nõukogude Liit kaitseb iga rahva õigust riiklikule sõltumatusele ja oma territoriaalsele puutumatusele, õigust kehtestada säärane ühiskondlik kord ja valida säärane valitsusvorm, mida ta loeb otstarbekaks ja vajalikuks kogu maa majandusliku ja kultuurilise õitsengu tagamiseks.”

On vajalik meenutada, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele ei ole rahvaste enesemääramisõiguse teostamine võimalik, kui nende rahvaste territooriumile on paigutatud okupatsiooniväed. Seda rõhutatakse ka leninlikus Rahudeklaratsioonis, kus öeldakse, et kui rahvusele „ei võimaldata otsustada vaba hääletamise teel, liidendava või üldse tugevama rahvuse vägede väljaviimise olukorras, vähemagi sunduseta küsimust antud rahvuse riikliku eksisteerimise vormidest, siis on see liidendamine anneksioon, s.o. vallutus ja vägivald.”

Kurikuulsa Müncheni 29.septembri 1938.a. kokkuleppe tagajärjed likvideeriti juba Saksamaa sõjalise lüüasaamise faktiga Teises Maailmasõjas. Ometi tunnistas SFV valitsus Tšehhoslovakkia avalikkuse survel Müncheni kokkuleppe kehtetuks allakirjutamise momendist peale.

Molotov-Ribbentropi pakt säilitab siiamaani juriidilise jõu. Meie arvame, et maailma avalikkuse vaikimine selles küsimuses tuleb kasuks eilsetele, praegustele ja tulevastele agressoritele. Me palume maailma avalikkust nõuda oma valitsustelt, et lõpetataks status quo säilitamisest huvitatud jõudude vaikiv toetamine.
Me otsustasime pöörduda:

  • 1.NSV Liidu valitsuse poole palvega avaldada Molotov-Ribbentropi pakti täielik tekst ja kõik selle juurde kuulunud salaprotokollid. Tuletame meelde, et Rahudekreet deklareeris Nõukogude valitsuse loobumist saladiplomaatiast. Ühtlasi palume kuulutada Molotov-Ribbentropi pakt kehtetuks selle allakirjutamise momendist peale.
  • 2.SFV ja SDV valitsuste kui Reichi õigusjärglaste poole palvega kuulutada Molotov-Ribbentropi pakt kehtetuks selle allakirjutamise momendist peale ning aidata NSV Liidu valitsusel likvideerida mainitud pakti tagajärgi – viia võõramaised väed välja Baltikumi territooriumilt. Selle ülesande täitmiseks tuleks moodustada NSV Liidu, SFV ja SDV esindajatest Molotov-Ribbentropi pakti tagajärgede likvideerimiskomisjon.
  • 3.Atlandi Hartale allakirjutanud riikide valitsuste poole palvega, et nad, lähtudes oma moraalsest vastusest, ilmutaksid Molotov-Ribbentropi pakti ja selle tagajärgede resoluutset hukkamõistu. Meenutame, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele ei loeta siseasjadeks selliseid aktsioone, mis olemuselt ja suunitluselt on ohuks rahule ja julgeolekule ning rikuvad jämedalt üldtunnustatud rahvusvahelisi norme. Rahvaste ja rahvuste enesemääramisprintsiip eeldab kolonialismi kui rahvusvahelise kuriteo vastu võitlemisel mistahes meetodite õigusepärasust. Sellega on seotud ka vabadusvõitluse rahvusvahelise toetamise õiguspärasus. Veel enam, vastavalt rahvusvahelise õiguse printsiipide deklaratsioonile on iga riik kohustatud kollektiivsete ja individuaalsete aktsioonide vahendusel kaasa aitama rahvaste võrdõiguslikuse ja enesemääramise põhimõtte teostamisel.
  • 4.ÜRO peasekretäri poole palvega seada ÜRO Peaassamblee järgmisel istungjärgul üles küsimus Molotov-Ribbentropi pakti tagajärgede likvideerimisest. Meenutame, et rahvuste enesemääramisprintsiip on kinnitatud kaasaegses rahvusvahelises õiguses. See on sündinud rahvaste enesemääramisprintsiibi sanktsioneerimisega säärastes tähtsates rahvusvahelistes dokumentides nagu ÜRO põhikiri (artiklid 1, 13, 55, 76); Koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsioon, mille ÜRO Peaassamblee 25. istungjärk võttis vastu 14.detsembril 1960.a.; Peaassamblee resolutsioon 20.detsembrist 1965.a., mis tunnustas koloniaalrahvaste võitluse seaduslikkust. Rahvusvaheline konventsioon kõigi rassilise diskrimineerimise vormide likvideerimise kohta, mille Peaassamblee kinnitas 20.istungjärgul 21.detsembril 1965.a. Peaassamblee resolutsioon 20.detsembrist 1965.a., mis tunnustas koloniaalrahvaste võitluse seaduslikkust.

Rahvusvaheline konventsioon kõigi rassilise diskrimineerimise vormide likvideerimise kohta, mille Peaassamblee kinnitas 20.istungjärgul 21.detsembril 1965.a. Peaassamblee 21.istungjärgul 16.detsembril 1966.a. vastuvõetud rahvusvahelised inimõiguste paktid, Peaassamblee 25.juubeliistungjärgul 24.oktoobril 1970.a. vastuvõetud Rahvusvahelise õiguse printsiipide deklaratsioon. Nendes ja teistes ÜRO rahvusvahelis-õiguslikes aktides avatakse rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte kaasaegne sisu. Selle all mõistetakse: – kõigi rahvaste õigust vabalt oma saatust korraldada, s.o. määratleda täieliku vabaduse tingimustes, välise vahelesegamiseta oma sise- ja välispoliitiline staatus ning teostada oma äranägemise kohaselt poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut.

  • - rahvaste õigust vabalt valitseda oma loodusrikkusi ja ressursse.
  • - kõikide riikide kohustust soodustada kollektiivsete ja individuaalsete aktsioonide teel rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte ellurakendamist kooskõlas ÜRO põhikirja sätetega.

Rahvaste võrdõiguslikkus ja õigus oma saatust korraldada on tähtsaima rahvusvahelise õiguse põhimõttena välja kuulutatud Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktis.

Teilegi, hr.peasekretär, on teada, et eelmainitud rahvusvahelisi kohustuslikku jõudu omavaid dokumente rikutakse mõningate ÜRO liikmesriikide poolt. Me sooviksime, et ÜRO Peaassamblee eeloleval istungjärgul nimetatakse Eestis, Lätis ja Leedus toimuvat õige nimega.

Alla kirjutanud:
Romas Andrijauskas, Stase Andrijauskiene, Alfonsas Andriukaitis, Vytautas Bastys, Vytautas Bogušis, Vladas Bobinas, Romas Vitkevičius, Jonas Volungevičius, Jonas Dambrauskas, Romas Eišvydas, Rimas Žukovskas, Ivars Žukovskis, Alfrēds Zaideks, Juris Ziemelis, Liutauras Kazakevičius, Leonas Laurinskas, Valdis Larius, Algirdas Mocius, Mart-Olav Niklus, Napoleonas Norkūnas, Uldis Ofkants, Sigitas Paulavičius, Angele Paškauskiene, Jonas Pratusevičius, Jadvyga Petkevičiene, Jonas Petkevičius, Fēlikss Nikmanis, Sigitas Randys, Endel Ratas, Henrikas Sambora, Julius Sasnauskas, Leonora Sasnauskaite, Algis Statkevičius, Kestutis Subačius, Enn Tarto, Antanas Terleckas, Erik Udam, Ints Cālītis, Petras Cidzikas, Arvydas Čekanavičius, Vladas Šakalys, Jonas Šerkšnas, Zigmas Širvinskas, Mečislovas Jurevičius, Virgilijus Jaugelis.

-----

Lisaks:

Leedulased võtsid ühendust ka akadeemik Andrei Sahharoviga ning 23. augustil 1979 toetasid Balti Apelli peale tema oma allkirjaga ka Moskva tuntuimad erimeelsed Viktor Nekipelov, Tatjana Velikanova, Malva Landa ja Arina Ginzburg. Eriti just Andrei Sahharovi nimi (Nobeli rahupreemia laureaat) dokumendi all sai eestlastele, lätlastele ja leedulastele nii tunnustuseks kui ka oluliseks toeks, aidates palju kaasa selle kiirele ja laialdasele levikule. Eestlastest ühinesid Balti Apelliga tagantjärele Jüri Kukk, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo.

Balti apellile reageeris Otto von Habsburgi algatatud Euroopa Parlamendi "Resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus" 13. jaanuarist 1983, milles toetati märgukirja nõudmisi.

Avalduse koostamisele järgnesid KGB juhitud repressioonid kõigis kolmes okupeeritud Balti riigis, Enn Tartole, Mart-Olav Niklusele, Viktor Niitsoole ja Tiit Madissonile mõistis nõukogude kohus Eestis hiljem "nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda" eest vanglakaristused. Erik Udam ja Endel Ratas olid varem poliitilist vanglakaristust kandnud, näljastreiki pidanud Jüri Kukk suri 1981. aastal vanglas.

Nobeli rahupreemia laureaat Andrei Sahharov veetis 1980-1986 Gorkis koduarestis, kuna ta oli võtnud sõna ka Afganistani tungimise vastu. Niklus ja Tarto said vanglast vabaks alles Eestis toimunud meeleavalduste survel 1988. aasta suvel ja sügisel.