Vabatahtlik: nii sallivad kui sallimatud peaksid proovima pagulastega koos elada
Mõned ehk imestavad, miks mina kui inimene, kes seni pagulasteemadel skeptiline olin, otsustasin pagulaskeskusesse vabatahtlikuks minna. Mina siin vastuolu ei näe. Ega see, kui ma ei soovi Eestis näha Lääne-Euroopa koloniaal- ja natsiminevikust tingitud äärmusliku patukahetsuspoliitika tagajärjel tehtud vigade kordumist, ei tähenda seda, et ma ei võiks raskesse olukorda sattunud inimest aidata sõltumata sellest, kas ja mil määral ta selles olukorras ise süüdi on või millistel kaalutlustel ta ennast sellesse asetas.
Üldinimlik aitamine
Pagulastega suheldes ei olnud võimalik vahet teha, kes on sõja- ja kes majanduspõgenikud. Süüriast (vähemalt enda sõnul) olid nad kõik, aga kui ma juhtusin mainima Türgit, siis kuulsin ainult paanilist protesti. Seda kuni selle tasemeni, et kui ma küsisin "May I take a picture?" (Kas ma võin pilti teha?), siis suure hirmuga kuuldi ka seda valesti ja vastati "No, no, we are not from Turkey!" (Ei, me ei ole Türgist). Ametlikel andmetel saabub suurim pagulaslaine just Türgist, kust sinna sõja eest juba pääsenud ja seal mõneks ajaks paigale jäänud süürlasi on pannud Euroopa suunal edasi liikuma Saksamaa "kutsumispoliitika", mis on vastutustundetu nii ümberkaudsete riikide kui iseenda suhtes.
Kuid isegi juhul, kui tegemist on sootuks majanduspõgenikega, kes minu arvates varjupaika ei vaja ja kellest paljud valetavad oma päritolu kohta, siis see ei tähenda, et nendest vähemalt osadele ei võiks võimaluste piires pakkuda seda abi, mida pagulaskeskused neile pakuvad. Paralleeli võib tuua kasvõi sõjategevuses vigastada saanud vastaspoole võitlejale hädavajaliku meditsiinilise abi andmisega, millest keeldumine oleks igasuguste üldinimlike põhimõtete vastane sõltumata sellest, mida me vastaspoolest või tema võitlejast muidu arvame. Selle vahega, et hetkel on vastaspoole võitlejate asemel rõhuvas enamuses tegemist tsiviilisikutega, paljuski lastega peredega.
Kõigile öömaja ei jätku
Leian, et kui mingi teema pakub huvi, siis tuleks seda võimalikult igakülgselt tundma õppida. Eestis toimuva tormilise diskussiooni juures on selgelt tunda, et vahetut kokkupuudet arutluse all olevate pagulastega omavad tegelikult väga vähesed: seda nii pagulaste poolt kui vastu olijate hulgas. Samas ei maksa ka arvata, et vahetu tegelemine pagulastega selle probleemi laiematest tekkepõhjustest või võimalikest lahendusvõimalustest tingimata parema ülevaate annab. Leian, et vastupidi: sellises vahetus kokkupuutes võib arusaam isegi hägustuda ning üldisem pilt ununeda. Kui sinu ees on pere koos lastega, kes saavad üle pika aja arstiabi ja ajutist turgutust oma teekonna jooksul kogunenud vaevustele, vigastustele ja haigustele ning kes on selle ootamatu hoolitsuse eest ehmatusega tänulikud, siis loomulikult võib abiandjal väga kergelt tekkida arusaamatus: kuidas me siis ometi kõikidele pagulastele seda sama ei võimalda.
See pole aga võimalik. Ka ühe Viini pagulaskeskuse koordinaatorid pidid pärast keskuse avamist päris kiiresti tunnistama, et nendegi ressursid on piiratud. Esimestel päevadel toodi pagulaskeskusesse isegi kuni 170 inimest, aga neid lihtsalt polnud võimalik majutada. Lähiümbrusesse organiseeriti kiirelt mingeid ajutisi magamispindasid ning lõpuks otsustati, et korraga üle 65 inimese pole lihtsalt võimalik pagulaskeskuses majutada. Sisuliselt sama olukord, kuid suuremates mastaapides on praegu põgeniketulva all olevates piiri- ja transiitriikides ning pole ilmselt kaugel ka aeg, kui vaatamata väljaantud vekslitele lõpuks ka sihtriikides.
Kui palju pagulasi vastu võtta?
Laiem pilt on paraku jätkuvalt selline, et ühelt poolt on pagulasmassid pannud liikuma ISIS-e terroritaktika, millega üritatakse kodudest välja hirmutatud miljonite moslemitega Euroopat üle ujutada, ja teiselt poolt võimendab probleemi lõppematu süükompleksi käes vaevlev Saksamaa, kus vist on hakatud arvama, et natsirežiimi poolt hukatud kuue miljoni juudi pattu on võimalik vähemalt osaliselt lunastada ja sellega seotud häbi maha pesta, kui nüüd miljoneid moslemeid Saksamaale kutsuda. Viimane paneb aga liikuma ka kõik need, kes sõjapõgenikeks ei kvalifitseeru ja kes elaksid parema meelega Saksamaal, kui kuskil Lähis-Idas või Põhja-Aafrikas, kuid keda väliste tunnuste alusel tegelikest sõjapõgenikest eristada on praktiliselt võimatu.
Samas on minu seisukoht alati olnud, et sõja eest põgenevatele pagulastele ajutise varjupaiga pakkumine kuni olukorra normaliseerumiseni nende kodukohas, peaks olema iga seda võimalust omava riigi moraalne kohustus, sealhulgas ka Eesti oma.
Kui palju pagulasi peaks Eesti siis vastu võtma? Täpselt nii palju, kui kohalikud omavalitsused sellega nõus on, sest just kohalike omavalitsuste õlule langeb kogu raskus ja vastutus ning kohalikud inimesed on need, kelle igapäevast elu see muudatus kõige rohkem mõjutab. See pole number, mille üle saaks otsustada süükoorma all ägavad endised koloniaalriigid mingisuguse lihthäälteenamusega. See pole ka number, mida otsustada mingite läbirääkimiste teel kuskil Eestist kaugel. See on otseses sõltuvuses ainult kohalike omavalitsuste võimalustest, soovist ja tahtest, aga kui sellest mööda minna ja see number kuskil paika panna, siis on sellega kaasnevad konfliktid ja probleemid täiesti möödapääsmatud. Paraku pole praegu näha, et valitsus vaevuks kohalike omavalitsustega mingit erilist sisulist dialoogi pidama, vaid pigem tehakse seda niisama moepärast ja linnukese kirjasaamiseks.
Skepsis ja umbusk
Vabatahtlikud abistajad Viini pagulaskeskuses olid ennastsalgavad, tugeva empaatiavõimega ja sügavalt hoolivad inimesed, kuid teisalt puudus neil igasugune skepsis ning nad tundusid naiivsed. Nõukogude elukooli läbi teinud inimestel on omandatud oskus ridade vahelt lugeda ja hämamist läbi näha, sest see oli tol ajal lihtsalt eluliselt vajalik oskus. Kas siis selleks, et taibata, millal leti all siiski oli veel defitsiitset kaupa, kuigi väidetavalt oli kõik juba otsas või kaupa üldse ei tulnudki, või tunda ära, millal sulle riigivastast anekdooti rääkima tulnud juhututtav on hoopis sind samaga vastamisele provotseerima tulnud KGB kaastöötaja. Nõukogude kooliga inimesed ei lase endale naljalt häma ajada ja see kajastub ka Ida-Euroopa teatud eas elanikkonna pagulasi puudutavas skepsises ja umbusus.
Teisalt ühendab ja iseloomustab sisuliselt kogu Lääne-Euroopat ning Ida-Euroopa nooremapoolset elanikkonda see, et neil puudub vastav elukool. Nad ei kahtle selles, mida neile räägitakse, sest nad ei tule lihtsalt selle pealegi, et inimene nende endi silma all võiks silmagi pilgutamata teeselda ja valetada. Kuna nad on suurema osa oma elust elanud ausas ja vabas ühiskonnas, siis neil ei tule selline võimalus mõttessegi ja isegi kui keegi sellisele võimalusele osutab, siis peavad nad seda väheusutavaks või suisa võimatuks. Nad arvavad, et kui nad ise ja senised inimesed nende ümber on alati olnud ausad, siis järelikult on kõik inimesed ja igal pool sellised. Kui aga kõike seda uskudagi, mida praeguste lugematute saabujate poolt räägitakse, siis tundub tõesti, et kuidas me siis ometi ei aita kõiki neid oma elu päästmiseks pommitamise ja tagakiusamise eest pagenud professoreid, akadeemikuid ja spetsialiste.
Kes valetab ja kes mitte?
Loomulikult ei väida ma seda, et kõik saabujad valetavad. Võibolla isegi mitte enamus, aga isegi kui seda teeb kolmandik või veerand või kümnendik saabujatest, siis kust läheb see piir, mida võib aktsepteeritavaks pidada? Samuti lisandub pidevalt sellekohast statistikat, et siiski märkimisväärselt paljude saabujate poolt valetatakse süstemaatiliselt oma päritolumaa, pagemispõhjuste, läbielamiste ja iseenda tausta kohta, sest see tagab suurema kaastunde, soojema vastuvõtu ning kindlama varjupaiga saamise võimaluse. Vastavaid instruktsioone jagavad inimkaubitsejad, sest sõltub ju nendegi edasise äri edu sellest, kui edukad on varjupaiga taotlemisel olnud senised kliendid: seda infot saab ka teistelt pagulastelt ning internetist. Meie kui vastuvõtjate jaoks jääb see kaadritagune mäng enamjaolt muidugi varjatuks. Esiteks keelebarjääri tõttu, aga teiseks - miks peakski keegi tahtma oma kaarte lauale panna, kui võita pole sellest midagi, aga kaotada peaaegu kõik seni saavutatu. Praktiliselt ainuke adekvaatse info allikas toimuva kohta ongi inimkaubandust luubi alla võttev jälitusmenetlus ning varjupaigataotlejate suhtes läbiviidav põhjalik taustakontroll. Ressursside piiratuse tõttu suudetakse ka siin valgust heita ainult murdosale toimuvast.
Kui pagulasvastased ei näe statistika taga pahatihti inimest, siis pagulaste pooldajad ei näe inimeste taga jällegi statistikat. See statistika on aga pehmelt öeldes murettekitav ja seda ei tohi mingil juhul jätta tähelepanuta. Fakt on see, et seniste saabujate integratsioon on eranditult igas Euroopa Liidu riigis ebaõnnestunud, kus seda seni on püütud teha. Vastavalt ametlikule statistikale on kuritegevus olulisel määral kasvanud igas Euroopa Liidu liikmesriigis, kuhu on märgatavas koguses saabunud immigrante. Iseäranis kiiresti on seoses immigrantide saabumisega alati kasvama hakanud raskete isikuvastaste kuritegude arv, sh röövimised, kehavigastused, vägistamised ja tapmised. Kuritegude toimepanijateks on ebaproportsionaalselt suurel määral saabunud immigrandid ja nende järeltulijad. Suhtarvudes on tegemist kohati lausa kümnekordse üleesindatusega (näiteks kui 4% elanikkonnast paneb toime 40% teatud liiki kuritegudest). Ka absoluutarvudes tuleb sisuliselt kogu kuritegevuse kasv sisserännanute arvelt. Etnilise päritolu osas ei trooni esiotsas mitte pätid Ida-Euroopast, vaid saabujad Lähis-Idast ning Põhja- ning Kesk-Aafrikast. Sellest tulenevalt on nii korrelatsioon kui ka põhjuslik seos (eeskätt kriisiriikidest) saabuvate migrantide ning kuritegevuse üldise kasvu, aga iseäranis raskete isikuvastaste kuritegude kasvu vahel täiesti ilmne ja ümberlükkamatu (täpsemate andmetega võib igaüks tutvuda siiin: https://wikipedia.org/wiki/Immigration_and_crime).
Ebaõnnestumise oht pagulaspoliitikas
Pagulaspooldajate väide, et Eestis teeme me selle asja kindlati teisiti ja paremini kui ülejäänud Euroopas, kõlab sama utoopiliselt nagu lubadus viia Eesti loetud aastatega viie Euroopa rikkama riigi hulka. Selle vahega, et kui viimase ebaõnnestumise halvim võimalik tagajärg on see, et elame samamoodi edasi, nagu ennegi, siis esimese ebaõnnestumise tagajärg on meie kõigi elukeskkonna oluline halvenemine ja turvalisuse vähenemine. Kui statistikale tuginedes on täiesti selge, et avatud uste vältimatuks tagajärjeks on juba ülalnimetatud kuritegude kasv, siis ma ei näe ühtegi kaalutlust, mis võiksid sellest hoolimata avatud uste poliitikat õigustada.
Selleks ei saa olla nähtavasti Saksamaal üheks argumendiks olev elanikkonna vananemine ja sellega seonduv tulevane tööjõupuudus, mida siis püütakse positiivset iivet tootvate sisserändajate abil kompenseerida. Selleks ei saa olla ka kohustus abivajajat sellisel määral abistada, mis lõpuks ka abistajat ennast abivajajaks võib muuta. Ühiskonnakorraldust, milles rikkuse ümberjagamine toimus üksnes sellel põhjusel, et ühel oli, aga teisel ei olnud, kuigi tema tahtis ka, tunti nime all kommunism. Pideva ümberjagamise tulemusena olid lõpuks kõik vaesed, aga see on vist taaskord asjaolu, mida teatud vanuses inimesed veel mäletavad, aga nooremad on juba unustanud või pole seda tunda saanudki. Millised need kaalutlused ka poleks, ei saa ükski nendest olla nii oluline, et nendest lähtudes vähendada meie kõigi igapäevast kõige vahetumat turvalisust ning tõsta märkimisväärselt lisaks varale ohtu ka meie tervisele ja elule.
Teine täiesti lahendamata põhimõtteline küsimus on ajutise varjupaiga andmine sõjapõgenikele, kuni neil tekib võimalus kodukohta tagasi pöörduda vs uue ning jäädava elukoha pakkumine kõigile, kes soovivad elada mõnes "paremas" kohas, kui nende sünnijärgne kodukoht. Seda viimast jutumärkides seetõttu, et kuigi elatustaseme poolest on Euroopa vaieldamatult pagulaste lähteriikidega võrreldes kõrgemal tasemel, siis pagulaste endi seisukohalt on siin nii mõnedki asjad oluliselt halvemini, kui nende kodukohas. Paljud tulevadki siia plaaniga neid asju nendele endile meelepärasemas suunas liigutama ning eurooplasi "õigele" teele juhtima hakata (jutt käib eeskätt õhtumaade liberaalsete, isikuvabadusi ning inimõigusi austavate väärtuste ning islamist tuletatud isikuvabadusi piiravate ning inimõiguste olemasolu eitavate dogmade põhimõttelisest vastuolust). Paraku on see järjekordne asjaolu, millega avatud uste poliitika pooldajad ei arvesta ning peavad sellele tähelepanu juhtimist üksnes "põhjendamatuks islamiärevuseks". Leian, et selles osas tuleks ühiskonnas siiski selge ja ühene seisukoht kujundada enne, kui probleem juba koduõuelt vastu vaatab, mitte nagu Skandinaavias ja Lääne-Euroopas, kus tagajärgedega tegeletakse hilinenult ja ebalevalt ning valida on ainult halbade või väga halbade lahenduste vahel.
Eestisse ei soovita tulla
Teisalt on selge ka see, et vabatahtlikult Eestisse tulla soovijaid peab tikutulega otsima, seega võib praegu Eestis toimuv tormiline arutelu jäädagi suures osas ainut teoretiseerimiseks. Need, kes juba Euroopa piires rändavad, ei soovi isegi turvalisse, kõrge elatustasemega ja pagulassõbralikku heaoluriiki Austriasse jääda, mis siis veel mingisugusest Eestist rääkida. Äärmisel juhul näen ma Eestisse tulemas ehk ainult mõningaid väljaspool Euroopa Liidu piire rajatud põgenikelaagri elanikke, kes pigem oleks siis juba mingisuguses Eestis (ilmselge lootusega siit esimesel võimalusel kuskile paremasse kohta edasi liikuda), kui elada edasi põgenikelaagris. Aga jutt sellest, et paigutame mingi kvoodi alusel ümber juba Euroopasse jõudnud pagulased-põgenikud - midagi nii jaburat ja eluvõõrast võivad välja möelda ainult kogu oma teadliku elu kontorites heal palgal elanud härrased Brüsselist.
Niisiis polnud minu motiiviks sugugi mitte suurest härdusest, tolerantsusest, solidaarsusest, humaansusest ja muudest ilusatest kaalutlustest lähtuvalt pagulasi aidata. Lausa kahju on, et neid muidu õilsaid ja kiiduväärseid kontseptsioone on viimasel ajal kaaperdatud inimesed, kes faktides ei orienteeru, statistikat ei tunne (või ei tunnista), demograafilisest olukorrast ülevaadet ei oma ning poliitilisel maastikul ei orienteeru. Nad lähtuvad oma tõekspidamistes ainult oma sisemistest kompassidest, mis eraldivõetuna võib tunduda isegi eetiline ja õilis, aga kui see reaalse maailmaga vähimatki kokkupuudet ei oma ja ammugi, kui seda kalibreerimata kompassi kõvahäälselt kõikidele ümberkaudsetele peale suruma hakatakse, siis võib sellise kompassi järgi võetud suund viia täiskäigul katastroofini. Tegelikkust kas lihtsalt naiivsusest või teadlikult ignoreerivate inimeste suust kasutatuna väljendid "tolerantsus" ja "humaansus" on omandanud kohati kahjuks lausa sõimusõna varjundi.
Minu motiiviks oli eeskätt täiendada oma arusaama toimuvast läbi vahetu kokkupuute nii pagulaste kui ka nende inimestega, kes oma elu suisa ootele on pannud, et olla pagulaste rännakul tõotatud maale Saksamaale võimalikult suureks abiks. Siinkohal esitaks omakorda väljakutse kõikidele kõvahäälsetele kodumaistele pagulaspooldajatele, kes koguvad allkirju, kirjutavad kolumne, koostavad petitsioone ja külvavad sallivuse sildi all vaat et suurematki sallimatust, kui nende poolt sallimatuteks sõimatud. Seda me juba teame, et kõvad jutu- ja kirjamehed (ja -naised) olete te kõik, aga kui juba minusugune skeptik suutis pagulaskeskuses mitte ainult pagulasi arsti juurde talutada, neile puhtad riided kätte näidata, nende järelt laua ära koristada ja nende nõud ära pesta, vaid neid ka rahustada, neile naeratada, neid julgustada, nende lastega mängida ja nende lapsi süles tassida, siis mis takistab seda tegemist teid?
