Kus viibisid pagulaskeskuse elanikud päeval, kui Vao külla kogunes hulgaliselt tsiklimehi?

 (112)
Vao pagulaskeskus
Vao pagulaskeskusFoto: Priit Simson

Samal päeval, kui toimus väidetavalt Vao küla elanike toetuseks mõeldud tsiklimeeste ühissõit, viidi Vao pagulaskeskuse elanikud üle Eesti toimuvatele ekskursioonidele.

Ettevõtmise eestvedajateks oli kodanikualgatus Salliv Eesti.

Vao külla kavandatud moto- ja jõudemonstratsioon, mis toimus laupäeval, oli juba eelnevalt foorumites ohtralt vürtsitatud rassistliku ja ähvardava retoorikaga. Seetõttu otsustas grupp sallivalt meelestatud inimesi, et korraldavad kodanikualgatuse korras samal päeval pagulastele väljasõidupäeva, mille jooksul oli plaanis jagada Vao keskuse elanikele infot eesti kultuuri ja eluolu kohta seisab Salliva Eesti Facebooki lehel.

Delfi avaldab Salliva Eesti Facebooki postituse täismahus: 

Ürituse korraldajad ja keskuse juhid leidsid, et juba Eestis olevate pagulaste süü ei ole ei Vao keskuse ülerahvastatus ega pahameel poliitikute vastu, kes väidetavalt on teinud liiga vähe teiste Eesti haavatavate ühiskonnarühmade abistamiseks. Eesmärk oli kinnitada juba Eestis olevatele pagulastele, kelle hulgas nii mehi, naisi kui väikelapsi, et Eesti on positiivne paik, kuhu lõimunud inimesed on enamuse poolt oodatud. Kui demonstrantide arvates oli riigil seni jäänud palju pagulaste lõimimisel tegemata, siis väljasõidupäeva eesmärk oli kodanikukorras tulijate integratsiooni panustada, mitte passiivselt pealt vaadates niisama protestida.

Vao elanikud jagunesid kolme gruppi, vastavalt enda valikule. Tartusse siirdunud inimesed käisid Elistvere loomapargis, Pauluse kirikus ja kirikutornis, külastasid Eesti Rahva Muuseumit ja vaimulikku laulupidu. Peapiiskop tervitas poisse isiklikult ja soojalt ning kirikus pagulasküsimuse eest vastutav assessor käis tutvust tegemas. Samuti suhtlesid grupi liikmed ajakirjanikega, kes jätsid neile pagulasküsimuses hästi orienteeruvate inimeste mulje. Laulupidu kirjeldasid nad kui huvitavat üritust, eriti avaldas muljet rongkäik. Elistveres tutvusid külalised Eesti metsades elavate loomadega. Grupijuht nimetas, et väärtuslik oli lihtsalt koosoldud aeg ja lobisemine. Ta loodab, et see mõnus suhe saab kuidagi jätkuma.

Tallinna sõitnud gruppide päev kulges samuti positiivselt. Kõigepealt käisid osa Vabaõhumuuseumis, kust suunduti mošeesse. Neil, kes ei paastunud, lastel, bussijuhil ning politseinikel söödeti kõhud täis. Peale ringkäiku mošees läks osa grupist külla Ukraina kultuurikeskusele, kus neid külalislahkelt võõrustati. Mošeesse jäänutele peeti loengud Eesti ja Eestisse puutuva kohta, inimestega suhtlemise, seaduste, muu elu- olu kohta. Osa külalisi jalutasid ka Tallinnas. Tagasi Vaosse mindi korraldajate jagatud külakostiga sõnaraamatute, lastele aabitsate, Eestit tutvustava mitmekeelse lektüüri ja datlitega. Osa külalisi jäid iftaarile (paastu katkestamise õhtusöögile), mille valmistasid Eestis elavad marokolased. Korraldajad ja külalised jäid päevaga väga rahule. Eelmainitud Tartu ja Tallinna grupi kulud katsid korraldajad oma vahenditest.

Teine Tallinna grupp käis keskuse kollektiivi juhtimisel samuti Vabaõhumuuseumis, loomaaias ja rannas. Osalejate sõnul oli tore päev, kõik olid rahul. Selle grupi piletite ja transpordi kulud kattis sellisteks puhkudeks ette nähtud Euroopa Liidu struktuurifond, mille eesmärk on kohanemisele kaasa aidata.

Korraldustiimi üks liikmetest vahendab oma muljeid: "Vabaõhumuuseumi juures puhusin juttu inimestega, eriti jäin jutule ühe aafriklasega. Rääkisime maast ja ilmast. Ta on olnud Eestis umbes neli kuud ja teadis mulle nimetada kohti nagu Vana-Antsla, Roosta jne... Ta teadis Eesti geograafiat paremini kui mõni minu põlistallinnlasest sõbranna, kelle meelest Eesti võrdub Tallinnaga ja kõik väljaspool on kolkast eikellegimaa."

Vaatamata meediakärale ja ähvardavale mootorrattaüritusele olid Vao elanikud positiivsed ja ettevõtmisest rõõmsalt üllatunud. Politsei oli sõbralik. Teine korraldustiimi liige jutustab: "Nad ikka kardavad. Kohtumisel pidime pagulasi veenma, et eestlased ei ole vägivaldsed ja kurjad, et nad on väga toredad ja vaiksed, lihtsalt olukord on praegu selline. Üks pereisa isegi ütles, et neil on tunne, nagu nad oleks tulnud sõjast sõtta - kurjad inimesed röögivad nende peale, loobivad aknaid sisse, viskavad kive... Sellepärast ongi see hästi oluline, et need, kes on sõbralikud, seda ka näitaksid. Uuriti ka keskmise eestlase olekut – näiteks kuidas käitub Eesti mees, kui ta on purjus ning kas eestlastel on kombeks oma tundeid kätega väljendada ja kakelda. Lõpptulemusena jõudsime kokkuleppele, et kuigi eestlased pole tavaliselt füüsiliselt vägivaldsed, on siiski alati parem konflikte vältida ning lihtsalt minema minna, kui see tekib, ja et purjus inimestega ei ole niikuinii mõtet vaielda.“

Üks korraldajatest jagas mõtteid Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse õpetaja Toomas Jürgensteini FB seinalt: "Saabusin pool tundi tagasi Tartu vaimulikult laulupeolt. Mulle tundus, et seal oli ka Vao pagulasi. Kui kaks korda lauldi "Üksteist peab hoidma," läks mõte nende peale."
Korraldajad on tänulikud kõigile, kes kaasa aitasid, olgu siis tegude, mõtete või niisama toetamisega. Pagulaste jaoks on väga oluline näha, et neid ei vihata ja et eestlased on siiski avatud rahvas. 

Korraldajad usuvad siiralt, et inimsõbralikkus aitab kaasa pagulaste paremale integreerumisele ning sellele, et nad Eestis positiivselt lõimuvad.