Ega tavainimesel siia asja ole, olen piiri külastuse kokku leppinud ning nüüd viibki pressiga tegeleb inimene mu rohelises sõjaväe maasturis kohale. Aknad on lahtised, seega kogu tolm ja liivapuru, mis piiriga paralleelselt looklevast teelt õhku kerkib, lendab autosse. On kohutavalt palav.

Piiri ehitamisel aitavad ka sõjaväelased ja ajateenijad: stoilise rahuga teevad nad põletavas leitsakus oma tööd: mõõdavad kõigepealt vaiade asukohad välja, tõmbavad punase nööri paika, et aed ikka sirge tuleks. Laovad heledalt kiiskavad metallvaiad sisselöömiseks valmis. Ning siis asuvad neid ükshaaval maasse lööma. Sõjavaelane ulatab mullegi kõrvatropid, rammimismasin teeb kõrvulukustavat müra.

Niimoodi, tasapisi, samm-sammult, saavad valmis järgmised kilomeetrid 175-kilomeetrisest hiiglaslikust aiast, mis jääbki markeerima nii Ungari kui ka Euroopa Liidu piiri.

Loe pikemat reportaaži esmaspäevasest Eesti Päevalehest!