Bea Johnson otsustas kümme aastat tagasi, et hakkab oma elu elama prügita. Sellest ajast saadik on San Franciscos elav prantslanna mahutanud enda, abikaasa ja kahe lapse iga-aastase prügi väikesesse klaaspurgikesse. Pildid pere helgest minimalistlikust kodust panid aluse ülemaailmsele liikumisele, mille järgijad püüavad leida viise, kuidas mitte prügi koju tuua.

Kohtume Bea Johnsoniga Viru keskuse Rahva Raamatus, ta võtab käekotist teesõela ja kotikese teepuruga. Nii külma kui kuuma joogi jaoks on tal üks termos, lisaks riidest kotike saiakese jaoks ja riidest taskurätt. „Ma kohtusin eile ühe jäätmevaba tüdrukuga, kel oli suur kott asju täis! Taldrik, pudelid – üks sooja, üks külma joogi jaoks –, klaaspurk, prügikott, appikene!” hüüatab ta. „See teeb asja liiga keeruliseks. Kui jäätmevaba elu on liiga keeruline, ei jää sa sellele kindlaks. Minu jaoks tähendab see ennekõike lihtsat elu.”

Kui lihtne on jäätmevabaks jääda mööda maailma reisides, näiteks Eestis?


See on mu kolmas kord siin ja ega ma ei tekita siin rohkem prügi. Kui sa hakkad jäätmevabalt elama, tekib sul valikuline nägemine. Ma isiklikult ei näe enam asju, mis on mulle kättesaadavad pakendatuna, vaid ainult neid, mis on pakkimata. Näiteks praegu näen ma seal seda croissanti – tegelikult on kogu see riiul pakendamata! Teil veab, et te elate Euroopas, mitte USA-s, sest teie toit serveeritakse tavaliselt päris taldrikutel, jook päris klaasides. USA-s on seda raskem leida. Euroopas pean ma tavaliselt keelduma ainult salvrätikust.