Liikluspsühholoog selgitab, miks istuvad alkoholi tarvitanud inimesed autorooli

Igal aastal teeb meedia kampaaniaid, et püüda vähendada joobes juhtide arvu. Seda tehti kümme aastat tagasi ja seda tehakse nüüd. Kõike seda sellepärast, et roolijoodikud on liikluses jätkuv probleem. Hiljutised sündmused ka kuulsuste seas tekitas toimetuses soovi selgitada, mis on see põhjus, miks joobes inimene rooli kipub ja teeb seda sageli korduvalt ning sageli suures joobes. Seda aitas meil paremini mõista liikluspsühholoog Gunnar Meinhard, kes teemaga pikalt seotud olnud on.

„Joobes juhtimise selgitamisel ei ole üheseid kindlaid vastuseid, kuna see probleem puudutab väga suurt hulka inimesi ja öelda, et kõikidel on ühed ja samad käivitavad tegurid, oleks väär. Selleks, et mõista „joobes juhtimise anatoomiat“ tuleb läheneda teemale erinevate rakursside alt, tuginedes joobes juhtidega töötamise praktikale (Eestis ja välismaal) kui ka teoreetilistele uuringutele.

Mõistlik oleks võrdluseks tuua sisse Saksamaa näide joobes juhtidega töötamisel, kuna nende seadusandlik praktika ja rehabiliteerimissüsteem on toiminud aastakümneid ja selle aja jooksul on neil kogemust oluliselt suurema hulga isikute peal kogunenud kui Eestis elanikke. Kuid ka Eestis on aastaid püütud panustada kõnealusesse teemasse ja mõningaid paralleele saab tõmmata.

Ühe olulise tegurina tuleks kahe riigi võrdluses tuua välja kriminaalse joobe piir. Saksamaal oli see aastaid 1,6 promilli, kuid hiljuti langes see 1,1 promilli tasandile. Oluline on seejuures, et aluseks on promillid (mõõdetuna bioloogilises vedelikus), mitte väljahingatavas õhus fikseeritud näit. Seda põhjusel, et üle 0,55 väljahingatavas õhus fikseerimisel tuleb Saksamaal fikseerida ka bioloogilise vedeliku näit lisaks. Väga sageli saadakse sellisel juhul oluliselt kõrgem promillimäär mg/l teoreetilisest ümberarvutusest. Saadud tulemusest sõltuvad edasised protseduurid liiklusnõuete rikkuja suhtes. Samuti on võimalik välistada Saksamaal kasutatavate markerite abil situatsioon, kus keegi väidab end näiteks peale liiklusõnnetust olevat tarbinud alkoholi.

Miks sellised protseduurid on vajalikud? Seda mitmel põhjusel: Esiteks on sakslased teaduslikult tõestanud, et alates 1,1 promillist on tegemist absoluutse juhtimissuutmatusega. Teiseks on oluline, et selle piiri ületanutele on vaja selgitada võimalik alkoholist tulenev risk tervisele. Teisisõnu võib olla joobes juhil kalduvus alkoholi kuritarvitamisele või on tegemist võimaliku alkoholisõltuvusega. Sellest omakorda selgub, millised protseduurid peavad eelnema juhtimisõiguse tagasisaamisele (alates 0,25 mg/l võetakse Saksamaal koheselt juhtimisõigus kaheks kuuks ära). Ehk siis Saksamaal tuleb joobes juhtimise fikseerimise järel alates 0,55 mg/l hakata isikul tõestama riigile, et ta on suuteline sõidukit juhtima ja pole edaspidi ühiskonnaohtlik. Regulatsioon on Saksamaal väga täpne ja nüanssiderohke, kõikidesse peenetesse finessidesse pole mõtet siinjuures kalduda vaid tõmmata paralleel Eestiga.

Senise Eesti kogemuse põhjal joobes juhtidega ilmneb üha enam sakslaste käsitluse mõttekus. Ühest küljest hakkab silma, et isikud, kellel on politsei poolt fikseeritud suurem näit (mg/l), tarbivad teaduslike testide põhjal ka rohkem alkoholi. Väljenduda võib see harvades, kuid keskmisest suuremates kogustes või väiksemates kogustes, kuid tihedamini. Alkoholi tarbimise mustreid on väga erinevaid ja oluline on seejuures tarbimissageduse, koguse ning tarbitava joogi absoluutse alkoholi mahuprotsendi suhe. Sellest koorub välja uus tahk - inimesed püüavad näiteks väiksema mahuprotsendiga jooki juues iseendale õigustust otsida stiilis „nii- või naasugune kogus ei ole probleem“. Selliselt mõeldes lisandub sageli klassikaline narratiiv- joodud jook läheb ruttu organismist välja. Tavaline väide on, et paar pudelit kerget pooleliitrist jooki (õlut või siidrit) on paari-kolme tunni möödudes „organismist läinud“. Eriti kohtab selliseid väiteid joobes juhtide puhul, kes on veidi suuremat kasvu ja panustavad oma kehakaalule. Paraku tehakse selles kohas saatuslik viga, kui istutakse rooli.

Erinevaid kogemusi joobes juhtidega on aastatepikkuse rahvusvahelise kogemuse põhjal väga palju, kuid läbiva mustrina seovad neid nii siin- kui sealpool piiri ikka ühed ja samad vead. Need vead algavad mõtlemisest. Eelkõige on tegemist enesereflektsiooni ja eneseregulatsiooni puudulikkusega, madala analüüsi oskusega jm. Kindlasti mängib oma osa ka eitus, eriti suurema alkoholiprobleemi puhul. Võib tuua näite: alguses otsiti kellegi poolt positiivset kontakti, sh alkoholiga, kuid ühel hetkel kõik eskaleerus ja hakkasid tekkima ebamugavad olukorrad, millele omakorda otsiti positiivseid selgitusi. Üldiselt olid selgitused irratsionaalsed mõtted, kuid neist hakati üha enam kinni ja kui tarbitava alkoholi koguse vähendamiseks konkreetseid otsuseid vastu ei võetud või ei suudetud otsust ellu viia, hakkas ühel hetkel kõik korduma. Ikka-jälle sama lugu. Kui niisuguse olukorra algfaasis ei ole kedagi, kes aitaks professionaalselt „mõtteid disainida“ või adekvaatselt analüüsida liigset alkoholi tarbimist ning anda tagasisidet, võib kellegi jaoks olla tegemist väga raskesti muudetava või pöördumatu protsessiga. Sageli tarbitakse koos sõprade, tuttavate ja/või töökaaslastega suuremaid alkoholi koguseid ja ei osata probleemi näha vaid hoopis soodustatakse probleemi süvenemist.

Õigusrikkumistest rääkides võib öelda, et kui keegi tarbib suuremas koguses alkoholi ja probleemi kinnitab ka näiteks AUDIT-test, siis ühest küljest on tegemist isiku enda terviseriskiga. Teisest küljest esineb sellistel isikutel aga seaduserikkumisi kaks korda enam kui neil, kelle testi tulemus ei näita probleemi. Seaduserikkumisi pannakse seejuures oluliselt enam toime nii liikluses kui väljaspool liiklust. Seda kinnitavad ka rahvusvahelised agressiivse käitumise uuringud. Seega võib öelda, et suurem alkoholi tarbimine soodustab (raskemaid) õigusrikkumisi, sh joobes juhtimist.

Joobes juhtimise ennetamiseks pakutakse Eestis ühe näitena alates 2011 a. joobes juhtidele rehabilitatsiooniprogrammi „Korralik juht“ (lühend: KOJU). Selle programmi rõhuasetus on liikluse väärkäitumised, sh joobes juhtimine. Paraku satuvad programmidesse need isikud, kes on juba toime pannud liiklusõigusrikkumise, mille eest on ette nähtud juhtimisõiguse ära võtmine. Üldiselt ei soovi keegi vabast tahtest minna sellistesse nõustamistesse. Kui kellelgi ongi kahtlus, et võib-olla tarbitakse liiga palju alkoholi, ei osata hinnata olukorra tõsidust. Lisaks sellele ei suudeta joobeseisundis sõiduki juhtimist vältida, rääkimata kellegi poole abi saamiseks pöördumisest. Nii võibki juhtuda, et ühel heal päeval peatatakse sõiduk ja kontrollitakse joovet ning selgub kurb tõsiasi….”