Mullu novembris pöördusin lapsevanemate poole murega. Palusin, et kõik täiskasvanud näitaksid lastele liikluses head eeskuju ja lapsevanemad räägiksid lastega liikluses varitsevatest ohtudest. Kirjutasin nii, sest novembrikuus juhtus jalakäijatega järgemööda raskeid liiklusõnnetusi ja ühe Tallinna koolilapse tee jäi igaveseks pooleli.

Minu soov on endine. Igapäevane liikluspilt on meie kõigi endi joonistada. Kui närviline isa või ema räägib autoroolis mobiiltelefoniga, ei aeglusta ülekäigurajale lähenedes, püüab paaniliselt ristmikelt kollase tulega üle jõuda ja kiirust mõõtvat politseinikku nähes ei jäta oma pahameelt kõvahäälselt väljendamata, siis milliseks liiklejaks kujuneb toimuvat tagaistmelt jälgiv noor inimene? Ilmselt ei saa me temaltki oodata liiklusreeglite austamist ega hoolimist.

Endiselt kohtab liikluses liiga palju närvilisust, kiirustamist ja hoolimatust. Kahtlen, et kollasega ristmikku ületavatel autojuhtidel või keelatud kohas teele astuvatel jalakäijatel nii kiire on. Pigem kipub harjumuspärane kiiruseületamine või keelava fooritulega üle tee minemine olema käitumismuster, mille aitab murda väärtushinnangute muutus. Mind panevad tõsiselt muretsema hiljutised liiklusraevujuhtumid, kus vihased inimesed end tänavatel välja elavad, seda kõike oma väikeste kaassõitjate silme ees.

Nii eksperdid, liikluspsühholoogid kui ka argipäevased liiklejad võivad lõputult vaielda piirkiiruste vähendamise või trahvide suuruse üle, kuid lõpuks jõuame ikka liikluskultuurini. Austus liiklusreeglite vastu on austus inimeste vastu. Liikluses on suur see, kes annab suurt eeskuju. Autojuhtide ja jalakäijatena saame iga päev teha kõik endast oleneva, et liikluspildiga rahul olla. Saame lugu pidada liiklusseadusest, arvestada kaasliiklejatega ja koos kasvatada hoolivat liikluskultuuri.