"Selliseid inimesi tuleb politseitöös ikka ette, kes selgitamisele vaatamata või justkui jonni pärast ei taha inimese enda tervist kaitsvat turvavööd kinnitada," selgitas Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse juht Elari Kasemets Delfile. 

Võib öelda, et lahtise vööga sõitjad jagunevad politseinikele esitatud vabanduste alusel kolmeks: unustajad, lühikese vahemaa läbijad ja põhimõttelised mittekinnitajad. Viimaste puhul toetutakse enamasti müüdile, kus keegi on ime läbi mõnest õnnetusest vigastusteta pääsenud, kuigi vöö on lahti olnud. Samuti tuginetakse oma pikaajalisele staažile juhina, mille jooksul pole õnnetusi ette tulnud.

Tegelikkus on  Kasemetsa sõnul paraku selline, et isegi linnakiirusel mõjuvad kokkupõrke korral inimesele äärmiselt tugevad jõud ning turvavöö on selles olukorras inimese esimene kaitsja. Ka kogu kaasaegne turvapatjade ja -kardinate süsteem on maksimaalselt tõhus siis, kui inimene on õnnetuse ajal istmel. Turvavööta inimene paiskub aga õnnetuse ajal tugevasti ettepoole, vastu rooli ja esikklaasi ning halvimal juhul ka läbi selle teele, kus võib omakorda auto alla jääda. Siis ei aita lööki leevendada ka õhkpadjad. Suurem osa juhte saab neist riskidest aru ning vöö kinnitamine on harjumuseks saanud.

"Päris tihti kuuleme ka sellist vabandust, et inimene hakkas just poest tulema ja ei ole veel jõudnud turvavööd kinnitada. Siin on päris mõtlemapanev liikluskindlustusfondi statistika õnnetuste kohta, mis näitab, et päris suur hulk neist juhtub just kaubanduskeskuste lähistel. Nendes piirkondades on kiirused üldjuhul väikesed ning see tekitab eksitava ohutusetunde. Tegelikult teab ilmselt igaüks, kes kasvõi korra on mõnel liiklusohutuspäeval seitsmekilomeetrise tunnikiirusega mänguautode kokkupõrke läbi proovinud, et reaalselt tuleb teedel tänavatel n.ö ohutuid õnnetusi vähe. Ka väikesel kiirusel on ilma turvavööta liiklejal oht saada tõsiseid pea ja kaelavigastusi, mis võivad jääda aastateks inimest vaevama," sõnas liiklusjärelevalvetalituse juht.