“Valudes loom murdis juure pealt maha 25 sentimeetri jämeduse lepa, mille külge ta seoti. Ta rabeles, peksis kivihunnikut sõrgadega ja kukkus küljeli. Kui seda lehma matsime, nutsid lüpsjad ümber looma,” rääkis Maalehele Tallinna külje all tegutsev loomakasvataja Jaan Kaalma. See oli viie aasta eest.

Kuid loomapidamine Saku vallas läheb aina hullemaks ja mitte paremaks. Männiku talu peremees räägib, et loomi aetakse džiipidega taga ja lastakse maha. “Kui lähed kontrollima, tõstavad kapoti üles ja ütlevad, et remondivad autot.”

Ühel suveööl vihisesid kuulid üle Kaalma enda pea. Järgmisel päeval oli koplis vereloik ja üks pull kadunud.

Naabrilt on läinud herefordi pull. Siis lauda kahekordne sein ja üks lammas, teine löödi uimaseks.

Mehed said pätid kätte, kuid kui naabrimees keeldus pakkumisest, et võtku maamehed kohtusse andmise asemel hoopis raha, ja ta laut päev hiljem maha põles, siis saadi aru, et targem on mitte piiksugi teha.

Kui ühel teisel sarnasel korral mersumees Kaalmal kolm pulli alla ajas, oli see alguses koguni 60 000 krooni kahjutasu nõudnud. “Juht ütles, et ei näinud kaugemale kui 20 meetrit ja küsis, miks loomadel videovalvet pole.”

Kaalma kardab, et loomavargus läheb veelgi jõhkramaks. Loomaliha läheb hinda ja seda röövitakse järjest rohkem.