Sarimõrtsuka pihtimus: kas patukahetsus või edev kiidulaul?

"Plaan oli lihtne: sõita taksoga linna äärde, siis pidin mina juhile silmuse kaela viskama, teda natuke kägistama, et vastupanu poleks, võtta dokumendid, raha ja väärtasjad," valgustab mõrtsukas Jüri Mosin äsjailmunud raamatus "Juhan Julm" vanglast põgenemise järgseid kavatsusi.

Esimene taksojuht, keda Jüri Mosin 1991. aasta kevadel sõbraga mestis trellide tagant põgenemise järel "natuke kägistada" püüdis, jääb raamatus ellu, sest sohvrile kaela ümber heidetud tross-silmus "läks katki just enne, kui autojuht oleks rahunenud".

Tuli võtta järgmine takso. Seekord oli see Žiguli 2106, millega sõideti metsa, sealt edasi Venemaale.

Poolsada raamatulehekülge hiljem, kirjeldades eksirännakuid, mille käigus ta 1997. aasta alguses taas Eestisse satub ja arreteeritakse, kirjutab Mosin lause: "Olin väga murtud, et suri see taksojuht, kelle jätsin tugevas alkoholijoobes metsa, kui ma Vasalemmast tsemenditsisternis põgenesin, kahetsen tohutult, sest kuna politsei poolt oli vaikne, olin täiesti kindel, et see ohver jäi ellu, kuid kahjuks leiti ta lämbunult ja külmunult."

Röövimistest, tapmistest, tsoonikaklustest ning eriilmelistest seksuaalvahekordadest pungil raamatus "Juhan Julm" on pättide ja võmmide, kannatanute ja kallimate keskel veel üks tegelane – Saatan. Raamatut lugedes jääb kiiresti mulje, et just tegelane Saatan suunab paljuski teose minakangelase valikuid ja otsuseid, aga aitab tal ka kokku saada õigete inimestega, kes õpetavad, kuidas tsoonis ellu jääda ja rahagi teenida.