Raimond Kaljulaid: Michal püüab näidata, et tema sõnal on endiselt kaalu

 (145)
Raimond Kaljulaid
Raimond KaljulaidFoto: Madis Veltman

Mis toimub Reformierakonna ladvikus? Miks annab kogenud poliitik Kristen Michal kaks aastat enne kohalikke valimisi teada, et soovib Tallinna linnapeaks kandideerida? Kas käimas on mingi kulissidetagune paleepöördekatse?

Kas asjaolu, et Kristen Michal annab oma soovist saada linnapeaks teada kaks aastat enne valimisi, annab märku Reformierakonna sisemisest segadusest, Kaja Kallase nõrkusest, Kristen Michali kavalusest või millestki muust?

Loomulikult ma ju ei tea, mis täpselt Reformierakonna sees toimub, kuid ilmselt ei ole ma ainus, keda see varajane ja igas mõttes kiirustades tehtud otsus paneb kulmu kergitama. Samuti ei ole ma Toompeal ainus, kellele on jäänud mulje, et Kristen Michaliga Reformierakonna Riigikogu fraktsioonis või erakonna strateegia kujundamisel laiemalt palju ei arvestata.

Hea näide sellest on täiendavate alkoholimüügi piirangute eelnõu, mida Riigikogus sel nädalal menetleti ning mille algatajate seas Kristen oli. Eks ka teiste erakondade poliitikute poolt pandi tähele, et selle algatusega Reformierakonna fraktsioon tervikuna kaasa ei tulnud ning alla kirjutasid vaid osad Reformierakonna liikmed.

Seega ma pigem arvan, et Kristen Michal soovis esiteks linnapea küsimuse kiirelt lukku panna ning teiseks loodab ta seeläbi vähemalt avalikkuse silmis paista olulise Reformierakonna poliitikuna, kellel on endiselt erakonnas kaalu. Ma ei näe temas ka siirast soovi Tallinna teemadele keskenduda või neid enda jaoks mõtestada - pigem on tema jaoks Tallinn lihtsalt üks doominokivi suure poliitika lauamängus, kuhu ta jätkuvalt soovib tagasi tulla. Ma lihtsalt ei näe, et keegi teda sinna tagasi ootaks - kaasa arvatud Eesti inimesed.

Seotud lood:

Kaja ei soovi ma kritiseerida, kuid muidugi ei räägi see Tallinna piirkonna otsus väljaspoole erakonna liidri tugevusest ja ma oleksin vähemalt sellist muljet vältinud - milleks opositsiooniliidri elu keerulisemaks teha.

Loomulikult ei ole kusagil kirjas, et just erakonna juht peab olema Tallinna meerikandidaat, aga võttes arvese, et see positsioon on kohalike valimiste kõige magusam saadaolev auhind, siis kas pole mitte kummaline, et erakonna juht, kes samal ajal ei ole hõivatud ka riigi valitsemisega, seda positsiooni endale ei soovi?

Me muidugi ei tea, kas ta soovib või mitte. Selleks peaks olema Kallase siseringis. Aga muidugi oleks igati loogiline kohalikel valimistel panustada pealinnas oma tugevaimale kandidaadile. Kaja Kallase toetus valijate hulgas on hoopis teises suurusjärgus kui Kristen Michali oma. Michal on väga konfliktne, väga vastakaid tundeid tekitav poliitik ning ma ei pea ka väga targaks tema jätkuvaid katseid mängida rahvuspõhisele vastandumisele. Tallinn on mitmerahvuseline linn ja kõik siin elavad inimesed peavad end tundma koduselt ja turvaliselt. Michal oma hariduspoliitiliste ideedega on timurlane, kes soovib vene inimese üle tee aidata seal, kus keegi seda temalt ei ole palunud. Üldse, ta on usutavam kui räägib praamidest, mitte koolidest. Selles mõttes oleks Kaja olnud märksa tugevam, märksa enam kogukondi liitev ja paljudele vastuvõetav kandidaat. Mõlema nõrkuseks on see, et ega nad eriti kohaliku taseme poliitikat ei valda ning Tallinna tänaste rõõmude ja muredega kursis ei ole ning vaevalt keegi usub, et nad on valmis oma võimuambitsioonid Toompeal neljaks aastaks unustama ja tõsiselt omavalitsuse tasemel poliitikasse panustama. See on Reformierakonna suurim nõrkus kohalike valimiste kontekstis.

Kaja Kallas on 2016. aastal oma blogis kirjutanud, et tahaks küll linnapeaks hakata, aga "Tallinna piirkonna esimees (ka toona Kristen Michal - toim) ütles mulle, et Tallinna valija tahab linnapeaks valget heteroseksuaalset meest, kahe lapse isa." Kas Kallase ja Michali vahel paistab mingi vana vaen? Või on see mingi erakonna leeridevaheline hõõrumine?

Selle üle spekuleeritakse tugevalt, et Reformierakonna ühtsus on endiselt väga habras ning tegemist on paremal juhul ajutise vaherahuga. Probleem on minu arvates sügavalt Reformierakonna organisatsiooni kultuuris. Iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et opositsiooniliidri õõnestamisega hetkel ei ole vaja tegeleda - kuni EKRE lõhub Eesti riiki on vaja sellele ühtsena vastu seista, kuid teatud oravapartei poliitikutele on omane vaadata igal hommikul peeglisse ja tuletada endale meelde, et ainult “mina, mina, mina” olen tähtis. Ma loodan, et see aja jooksul muutub.

Kas Michal võib näiteks tahta enesele rohkem avalikku tähelepanu, et Kaja Kallase erakonna juhi ametist kangutamine libedamalt sujuks?

Ma väga loodan, et Reformierakonna sees ei tekita mingit erilist entusiasmi mõte erakonnasisesest tülinorimisest olukorras, kus tuleks keskenduda tõhusale tööle opositsioonis Eesti taas-iseseisvumisaja kõige halvema valitsuse ohjeldamisel. Muidu jääb mulje, et lennuk on kaaperdatud, aga reisijad kaklevad omavahel.

Kuidas Kaja Kallase käe all opositsioonis olemine Reformierakonnal üldiselt välja on tulnud? Avalikkuse ees pole opositsiooni tegevust eriti märgata, kas kusagil mingites "sisemistes hoovustes" on asjad paremad?

See on teema, mille avalikku arvamustamist ma ei pea kohaseks. Kaja Kallas on ka ise viidanud sellele, et tunnetab ühiskonnas teatud frustratsiooni, et koalitsioon püsib ja opositsioon näib selle vastu jõuetu. Selles valguses on probleemiks minu meelest ikkagi teised inimesed Reformierakonnast, aga mis puutub minusse isiklikult, siis kui koalitsioonikaaslasi saab valida, siis opositsioonikaaslasi paraku mitte. Koostööd tuleb teha nendega, kellega satud opositsioonis olema ja mina olen selleks kindlasti valmis.

Selles, et juba kolm selle valitsuse ministrit on häbiga väljakult minema saadetud või Reitelmanni suguse poliitiku nimetamine ENPA-sse ei ole läinud koalitsioonile valutult, on kindlasti ka oma osa opositsiooni koostööl - mõnel puhul rohkem, mõnel vähem. Ning eelmisel nädalal andsime Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooniga ühiselt koos Reformierakonnaga sisse eelnõu, millega soovime diplomaatide abikaasadele ette nähtud sotsiaalseid tagatisi laiendada ka nende elukaaslastele, mis arvestaks paremini 21. sajandi reaalsusega. Nende muudatusettepanekute osas tegime koostööd Marko Mihkelsoniga ning see oli väga ladus ja professionaalne. Seega ma ei viriseks, vaid keskenduks sisulisele tööle.