Kui vähegi võimalik, võiks leidja jääda demineerijaid leiukoha juurde ootama, kui see pole võimalik, tuleb leiukoht üles märkida ja tähistada, teatas päästeameti pressiesindaja.

„Tänapäeva nutitelefonid võimaldavad võtta GPS-koordinaate, mida siis võikski teha ja edastada need häirekeskusele. Lisaks tuleb leiukoht kuidagi tähistada, näiteks maapinnast kõrgemale puu külge midagi kinnitades, ja anda siis teada, kuidas täpselt koht märgistati,“ rääkis Põhja-Eesti pommigrupi juhataja Raido Taalmann. Vastasel juhul võib lõhkekeha leidmine võtta väga palju aega.

Lõhkekehad võivad olla väga erineva suuruse ja kujuga. Demineerijad panevad südamele, et lõhkekeha leidnud inimene ei pea määrama, kas tegemist on granaadi, miini või mürsuga, sest see on demineerijate ülesanne. Oluline on, et kahtlast eset mitte mingil juhul ei liigutataks ega transporditaks ning seda eelkõige leidja enese kaitseks.

Demineerijad ei väsi kordamast, et leitud lõhkekehast tuleb anda teada kohe, mitte pärast koju jõudmist, ning teatada kindlasti just häirekeskuse numbril 112, mitte näiteks päästeameti üldnumbril.

„Kui jätta metsa all vedelevast lõhkekehast teatamata, jääb võimalus järgmisel leidjal ehk mitte kõige arukamaid otsuseid teha, mis võivad lõppeda väga halvasti. Häirekeskuses küsitakse teatajalt lisaküsimusi, mis on demineerijatele olulised, samuti antakse käitumisjuhiseid,“ selgitas Taalmann.

Kõik lõhkekehad on toodetud sõjapidamise eesmärgil ning mõeldud tapmiseks, vigastuste või suurte purustuste tekitamiseks. Üheskoos saame Eesti metsad neist ohtlikest sõjajäänukitest puhtaks.

Lõhkematerjali ja lahingumoona leidmisel ei tohi seda puudutada ega kasutada selle lähedal lahtist tuld. leidjal tuleb eemalduda leiukohast ning teatada leiust häirekeskust telefonil 112. Kui võimalik, tuleks piirata ala ja tähistada oht. Samuti tuleks olla abijõududele telefonitsi kättesaadav ning teavitada läheduses viibijaid võimalikust ohust. Kes leiab metsast piirdelindiga või muul viisil tähistatud ala, ei tohi sellesse siseneda.