2006. aasta märtsis määras kohus pereisa Aleksandrile kolm kuud reaalset vangistust ning üheksa kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga — kolme korra eest, mil ta peksis oma abikaasat ja mis olid traumapunktis dokumenteeritud, kirjutab Eesti Päevaleht.

Tõendite saamiseks kuulati üle ka nende tollal 15-aastane tütar, kellele kinnitati, et isale tema ütlusi ei näidata. Seda siiski tehti, mispeale isa läks kodus tütrele kallale.

“Kui ta vanglast tuli, oli ta väga agressiivne,” rääkis naine. Peksmised läksid taas nii jõhkraks, et jälle tuli kahel korral traumapunkti minna. Viimasel korral märgiti seal ära kahe sõrmeluu murd ning peksmisjäljed peaaegu tervel kehal. “Ise läksin öösel haiglasse. Tulin tagasi, uks oli kinni. Käsi kipsis, magasin hommikuni koridoris ja läksin hommikul tööle,” rääkis naine. Seega pani mees katseajal toime uued kuriteod.

Mullu augustis otsustas naine lahkuda koos tütrega Tallinna naiste varjupaika. Seal elavad nad ka praegu, kusjuures mees elab edasi nende ühises kolmetoalises korteris.

“Käisin kaks korda Ida politseiosakonnast abi küsimas, et oma ja lapse riided ära tuua,” rääkis naine. Mees aga oli päev pärast nende lahkumist luku ära vahetanud. Kuna naine töötas enne kokana, pidi ta pärast sõrmeluude murdu ka oma ametiga hüvasti jätma. “Praegu töötan kahel kohal koristajana. Peaasi on eraldi elama minna ja saada rahu,” ütles ta. Kuud varjupaigas on möödunud mehe ähvardusterahe all.

Eile otsustas kohtunik Katre Poljakova määrata mehele kõige eest kokku 780 tundi üldkasulikku tööd. Kohus pereliikmete reaalseid elukohti ei täpsustanud ja saatis seega pereisa tagasi elama oma abikaasa ja lapse juurde, kes tema vastu äsja ütlusi olid andud. Prokurör küsis reaalset vangistust ühe aasta ja kolm kuud.

Ülekuulamisel tunnistas mees end süüdi, kuid eile kohtusaalis ei soovinud enam süüd omaks võtta: “Ma tõstsin ta lihtsalt uksest välja.”

Peale praeguse kannatanuga seotud juhtumite on Aleksandr varemgi vägivallatsemises süüdi mõistetud.