Üks perekondliku jõugu juhte, teiste orjapidajate ema Valentina olevat öelnud, et tema sooviks on, et igal tema lapsel – nii mõlemal pojal kui ka minial – oleks oma bordell, sest siis saaks alles tõeliselt rikkaks. „Kohutav,” on ainuke sõna, mida suudab Valentina iseloomustamiseks öelda üks tema vangistatud tüdruk, Eesti Päevalehega vestelnud Elina (nimi muudetud).

Kui mõni öö läbi töötanud tüdruk ei suutnud hommikul tõusta, löödi neerude pihta – vastu nägu ei saanud, sest see poleks kliendile hiljem meeldinud. Aeg-ajalt saadeti tüdrukuid teistesse korteritesse n-ö laupäevakutele, kus tuli tasuta teenindada omasid ehk neidsamu mehi, kes tüdrukuid peksid.

Loobuda tohtisid tüdrukud alates seitsmendast kliendist päevas (arvestust peeti aga väljakutsete, mitte teenindatud inimeste pealt).

Toituti üksnes Statoili hot dog’idest, kui autojuht peatuse tegi. (Elinat hiljem ravima hakanud spetsialistide sõnul oli tema seedesüsteem täiesti korrast ära ja see nõudis omaette ravi.)

Tüdrukud pidid tasuma kommunaalmakse korteri eest, kus neid kinni hoiti, narkootikumide eest, mida neile sisse söödeti, kui nad olid liiga väsinud ja paistnuks nõnda kliendile liialt loiud välja, aluspesu eest, mida kaupmees käis korterites kohapeal müümas ja mida sunniti ostma preservatiivide eest. Ja kõikvõimalike muude kulutuste ja määratud trahvide eest – seetõttu olid tüdrukud lõppkokkuvõttes hoopis alati võlgu. Ja seda võlga tuli seksteenuseid pakkudes tagasi maksta.