Last raputanud ema kohtuasi uuele ringile

Riigikohus saatis kolmapäeval Harju maakohtusse uueks arutamiseks tagasi kriminaalasja, milles süüdistati üksikema oma lapsele raske tervisekahjustuse tekitamises, mille tagajärjel kujunes lapsel välja vaimne puue.

Riigikohus leidis, et linna- ja ringkonnakohus polnud asja arutamisel kaalunud piisavalt subjektiivseid asjaolusid, mis puudutasid eeskätt vanema tahtlust või ettevaatamatust lapsele kehavigastuste tekitamisel, teatas kohtu pressiesindaja Delfile.

Tallinna linnakohus ja ringkonnakohus mõistsid möödunud aastal väikelapse ema süüdi oma lapsele raske tervisekahjustuse tekitamises. Lapsele oli tekkinud peaaju trauma, mille tekkimine on iseloomulik väikelapse raputamisel tekkivale traumale (nn raputatud lapse sündroom), ja muud kergemad traumad.

Linnakohus kirjeldas, et “raputatud lapse sündroomile” iseloomulikud vigastused tekivad lapse hoidja hetkelisest enesekontrolli kaotamisest. “Pidev lapse nutt tekitab hoidjal hetkelise mõtte, et “jää ükskord vait”, mis on tingitud väsimusest ja nuttu ei suudeta enam kuulata. Selline emotsioon, mil inimene ei suuda end enam kontrollida, on hetkeline. Inimene ei teadvusta endale, et selline raputamine on ohtlik ning need 5-20 sekundit võivad määrata lapse kogu edasise elu ja saatuse,” edastas linnakohus oma otsuses ärakuulatud spetsialisti arvamust.

Riigikohus leidis, et madalama astme kohtud ei olnud lapse emale süüksarvatud teo asjaolusid tuvastanud piisava täpsusega, kui põhjendasid ema teo tahtlikkust. Riigikohus märkis, et nii kaudse tahtluse kui ettevaatamatuse korral tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks ehk soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik aga tagajärje mittesaabumisele ning see lootus peab olema tõsimeelne ja adekvaatne ning kooskõlas isiku üldise elukogemusega.

Riigikohus leidis, et vanema hoolsuskohustus ja kohustus näha ette mistahes tagajärgi oma käitumisele, ei tõesta, nagu oleks ema ka sel korral tõsikindlalt aru saanud enda käitumise ohtlikkusest. Veel märkis riigikohus, et vanema ja lapse vahelise suhte korral tuleb arvestada ka selliseid asjaolusid nagu vanema üldine suhtumine lapsesse ja tema varasem käitumine lapsega. Neid asjaolusid polnud esimese ja teise astme kohtud aga arvestanud.