„Nad arvasid, et võib-olla pooleks aastaks tuleb vangi minna, viis aastat, see oli ootamatu. Otsuse kuulutamise ja äraviimise vahel üritasid nad veel lähedastega kontakti saada, et öelda, et nad viiakse nüüd vanglasse. Kõigil ei õnnestunud kontakti saada, nemad palusid oma sõnumid edastada. Nad olid nii löödud, et ei osanudki otsust kommenteerida. Mures ei olnud nad niivõrd enda, kui oma perede pärast,“ kirjeldas Tilk.

„Meeste arvates oli kummaline, et kohtunik, kes varem on öelnud, et nad pole milleski süüdi, nüüd äkki mõistab nad süüdi. Tekib küsimus, et kelle käsi peseb kelle kätt.“

Ka ajakirjanik ise oli otsust kuuldes masendatud. „Muidugi, ma olen kolm aastat selle kohta uudiseid teinud ja neile kaasa elanud. Olin ka šokis. Esimesed pisarad tulid siis, kui mehed ära viidi.“

Tilk rääkis, et mehed teavad ka, mis elutingimused neid Chennai vanglas ootavad: kolmkümmend viis meest ühes suures lauda moodi ruumis, mille ühes nurgas on auk, kus nad peavad oma ihuhädad ära leevendama.

Kohal olnud konsul Mats Kuuskemaa võttis meeste isiklikud asjad oma hoole alla ja nüüd püüab esimesel võimalusel neile viia vajalikud asjad, ravimid – mõned meestest peavad iga päev ravimeid võtma. Millal tal tekib võimalus meestega kohtuda, pole teada.