Kui panna Eesti kaardile kuritegevuse baromeetri 2014. ja 2015. aasta võrdlusandmed kõigis maakondades toime pandud vägivallakuritegude kohta, hakkab silma anomaalia. Kui igal pool mujal on selliseid kuritegusid registreeritud pisut rohkem või enam-vähem sama palju kui varasemal aastal, siis Tartumaal on kehaliste väärkohtlemiste (karistusseadustiku paragrahv 121) arv 44 protsenti langenud - 492-lt 274-e.

Sellisel muutusel saab olla kolm loogilist seletust: 1) Tartumaa kurjategijad on muutunud vähem vägivaldseks, 2) muutunud on kuriteo koosseis seaduses või 3) midagi on muudetud menetluspraktikas. Esimene seletus pole mõeldamatu, ent võtaks arvatavasti pisut kauem aega. Teine seletus tundub tõenäolisem ja vastab ka tõele – seadust on muudetud – kuid vastuseta jääb küsimus, miks mõjutab seadusemuudatus ainult Tartumaad.

Selgub, et samavõrra, kui kehalised väärkohtlemised (KarS paragrahv 121) on kahanenud, on samal ajal kasvanud avaliku korra rasked rikkumised vägivallaga (KarS paragrahv 263). Olgu öeldud, et § 263 eest on rangeim karistus viis aastat vabadusekaotust, samas kui § 121 eest saab üldjuhul määrata maksimaalselt üheaastase vanglakaristuse (raskendavatel asjaoludel viis).

Tartumaal toimunud vägivallakuritegude kriminaalasjades kohtueelset menetlust juhtiv ja kohtus riiklikku süüdistust esindatav ringkonnaprokurör Toomas Liiva selgitab, et alates 1.juulist 2014 jõustus Eestis korrakaitseseadus. Samaaegselt koos korrakaitseseaduse jõustumisega kehtestas seadusandja ka KarS § 263 uue redaktsiooni.

Enne oli selle paragrahviga kvalifitseeritava teo kirjelduseks: rahu või avaliku korra rikkumine. Nüüd sätestab see paragrahv karistuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest.

Nimetatud üldnõuded on reguleeritud (2014. aasta 1. juulist muutunud) korrakaitseseaduse
paragrahviga 55.

KarS § 55. Avalikus kohas käitumise üldnõuded
(1) Avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu

seadval viisil, eelkõige:

1) teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku,

looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil

vägivaldselt;

2) teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või

ähvardada /…/

Neid kaht sätet muudeti kooskõlastatult ja Liiva sõnul on selle taga üheselt tõlgendatav seadusandja tahe, et kõiki avalikus ruumis toimepandud õigusrikkumisi tuleb uurida avaliku korra rikkumistena – mille eest saab kurjategijat ühtlasi rangemalt karistada.

Varem oli karistusseadustiku § 263 ebamäärane ja sellele andsid sisu kohtulahendid. Prokurör selgitab, et kuna seadus rahu ja avaliku korra rasket rikkumist otseselt ei defineerinud, tuli seda paragrahvi rakendades lähtuda riigikohtu tõlgendustest. Viimase lahendi KarS § 263 tõlgendamisel tegi riigikohus aastal 2010 ning selles lahendis selgitas kohus, et selleks, et avalikus kohas toimepandud vägivallategu saaks kvalifitseerida avaliku korra raske rikkumisena, peab selle tegevusega olema häiritud kolmandate asjasse mittepuuduvate isikute õigusrahu.

Toomas Liiva toob näite: Hilisel tunnil koos abikaasaga teatrist koju jalutanud mees kutsub verbaalselt korrale Tartus Rüütli tänaval urineerinud alkoholijoobes meest. Viimane ägestub ja tungib teda korrale kutsunud meesterahvale kallale, purustades rusikahoobiga tema ninaluu. Kuni 1. juulini 2014 oli õiguskaitseorganitel vaja selleks, et ründajat saaks vastutusele võtta avaliku korra raske rikkumise eest, leida keegi kõrvaline möödakäija, keda selline tegevus häiris (nn kolmas asjasse mittepuutuv isik). See "kolmas asjasse mittepuutuv isik" pidi käima politseis ülekuulamistel ja hiljem kirjeldama kohtus oma kannatusi. Oma abikaasa peksmist pealt näinud naisterahva läbielamised ei omanud juriidilist tähtsust.

Alates 1. juulist.2014 tuleb prokuröril selleks, et avalikus kohas toimepandud peksmist saaks kvalifitseerida KarS § 263 ettenähtud kuriteona (selle teo toimepanemise eest on seadusandja ette näinud maksimummäras kuni 5-aastase vabadusekaotuse) kohtus tõendada vaid seda, et vägivallategu toimus kohas, mis on kolmandatele isikutele ligipääsetav (kas või näiteks trepikoda, mille uks ei ole lukus).

„Seadusandja mõte oli, et avalikus ruumis toime pandud vägivallateod vajavad õiguskaitseorganite tugevdatud tähelepanu, millise tegevuse lõpptulemuseks peaks olema meil kõigil turvalisem elukeskkond,“ kommenteeris ringkonnaprokurör Toomas Liiva.

Artikli alguses viidatud kuriteostatistika anomaalia põhjus seisnebki selles, et Tartus ja Tartumaal on alates 1. juulist 2014 kõik vägivallakuriteod, mis toimuvad avalikus kohas, kvalifitseeritud KarS § 263 järgi. Sellist õiguslikku lähenemist on Liiva kinnitusel toetanud ka Tartu maakohtu Tartu kohtumaja kohtuotsused.

„Erinevate piirkondade prokurörid on sel teemal mõtteid vahetanud, kuid ühtset õiguslikku lähenemist pole tänaseks tekkinud. Hetkel ootavad prokurörid, et milline saab olema riigikohtu praktika selles küsimuses,“ selgitas Liiva.

Prokuratuuri täpsustus statistikale
Praktikas tuleb siiski ette, et menetlust alustatakse ühe paragrahvi alusel, kuid eeluurimise või kohtumenetluse käigus kogutud tõendite alusel teo kvalifikatsiooni muudetakse.


Näiteks on võimalik, et kriminaalmenetlust alustatakse KarS § 121 tunnustel, kuid uurimise käigus selgub, et teos esineb avaliku korra raske rikkumise tunnuseid ning sel juhul esitatakse süüdistus KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Statistikas aga seda muutust ei kajastu.
Põlvamaal kasvas perevägivallast teatamine
Suur protsendiline muutus oli kehaliste väärkohtlemiste osas ka Põlvamaal, kuid seal kehaliste väärkohtlemiset arv hoopis kasvas 115-lt 155-le ehk 33 protsenti.


Lõuna ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Ülle Hõraku sõnul on põhjuseks lähisuhtevägivalla sagedasem avalikustamine. "Kui rääkida Põlvamaal aset leidnud vägivallakuritegudest, siis viimase kahe aasta jooksul on politsei ja kohalikud omavalitsused teinud palju teavitus- ja ennetustööd selles osas, et inimesed teavitaks õiguskaitseasutusi lähisuhtevägivallajuhtumitest. Prokurörina on mul hea meel, et need juhtumid ei jää koduseinte vahele, vaid kohalikud inimesed aina rohkem pöörduvad politsei või ohvriabi poole. See on kindlasti üks põhjus, mis peegeldub statistika arvudes.“