Jurist: kuritegevust meigitakse
Praegune jurist ja varasem pikaaegne krimiajakirjanik Meelis Hiiob on avastanud ühe mooduse, kuidas riik manipuleerib kriminaalstatistikaga. Samamoodi, kui mõned kenad prokurörineiud iseennast meigivad, meigitakse ka kuritegevust. Nimelt lõpetatakse prokuratuuris paljude varavastaste kuritegude kriminaaluurimine viitega, et asi kuulub tsiviilkohtu kompetentsi.
“Prokuratuuri selline seisukoht tuleneb ülevalt poolt saadud vastavatest korraldustest,” väidab Hiiob. “Nimelt on poliitikutel vaja ju järjekordsetel valmistel oma tegevust õigustada ja kõige parem on seda teha arvude — mis küll tegelikkusele ei vasta — tsiteerimisega. See tähendab, näidates kuritegevuse vähenemist.”
Teisalt täidab kuritegude lahendamine tsiviilkohtumenetluse kaudu ka tühjaks jääma kippuvat riigi rahakotti. Tuleb ju tsiviilhagilt tasuda riigilõiv. Kannatanu vaadaku aga ise kuidas tulevikus selle kahju tekitanud isikult kätte saab.
Hiiob ironiseerib, et riik saaks ju sellisest seisukohast tulenevalt edaspidi veelgi enam raha kokku hoida. Korrakaitse võiks ju turvafirmadele delegeerida. Politsei kaotamisega säästaks riik aga kopsaka rahasumma. “Kindlad allikad on kinnitanud, et riigiprokuratuuri on prokuröri abi nime all tööle võetud rida ametnikke, kellel on vaid üks ülesanne: vorpida kriminaalasjade menetlusekeelde,” väidab Hiiob.
Järjekordne tüüpiline kriminaalne juhtum, mis taandatud tsiviilvaidluseks, seostub näiteks Eesti Autoklubi juures tegutseva autoremondiettevõttega.
Autoklubi juhtkond ja seal töötavad mehhaanikud olid kokku leppinud, et sularaha, mis kliendid neile teenuse eest maksavad, viivad nad järgmisel päeval panka.
10. novembrist 2006 kuni 2. jaanuarini 2007 ehk siis peaaegu kahe kuu jooksul viis üks töötajatest ehk mehhaanikutest klientidelt saadud raha panka vaid kolmel tööpäeval. Kõrvutades kõiki neid asjaolusid ja olles selle mehhaaniku autost leidnud ka klientide arveid jm dokumentatsiooni, jõudis firma juhtkond järeldusele: mehhaanik on kõrvaldanud 36 505 krooni ja 70 senti.
Mehhaanik ennast ise politseis süüdi ei tunnistanud. Ta väitis, et otsustas siis firmast töölt lahkuda ja jättis Autoabi Volkswagen Golfi koos tööriistade ja dokumentidega oma ülemuse hoovi peale. Autosse oli ta ka jätnud klientidelt saadud sularaha, umbes 35 000 krooni. Kuhu raha autosalongist pärast sai, tema ei teadvat. Prokuratuuri määruses tõdetakse, et omastamist kui kuriteokoosseisu ei ole antud juhtumi puhul tõendatud. Samuti ei ole tuvastatud ka mehhaaniku poolt raha omastamist. Lisaks väidetakse, et “tsiviilõiguse regulatsioonist piisaks täielikult tekkinud konflikti lahendamiseks”.
Den za Dnjom järeldab, et kõnealune mehhaanik ei ole kahtlusalune, ja teisest küljest natuke ikka on. Kõigepealt viitab prokuratuur, et raha omastamine tema poolt ei ole tõendatud. Samas soovitab prokuratuur kannatanul ehk endisel tööandjal ta tsiviilkohtusse kaevata. Seal võib mehhaanik aga esitada sellesama, eelmainitud määruse: aga riigiprokuratuur on ju tuvastanud, et ma ei ole seda raha võtnud.
Kuigi Den za Dnjom saatis jurist Hiiobi väited “riiklikust tellimusest” kuriteostatistika vähendamiseks ka riigiprokuratuurile kommenteerimiseks, tulid sealt lakoonilised vastused. Riigiprokuratuur teatas pressiesindaja Kristiina Herodese kaudu vaid, et Eestis alustatakse igal aastal peaaegu 50 000 kriminaalmenetlust. Ja et kriminaalmenetluste puhul lähtutakse seaduses toodud alustest. Riigikogu liige, juristist reformierakondlane Igor Gräzin näeb kriminaalmenetluste taandamise taga tsiviilasjadeks laiemat tagapõhja kui ainult kriminaalstatistika ilustamine. Ta tõmbab paralleeli skandaalse maadevahetuse süüasjaga. Ka see kriminaalmenetlus võidakse hiljem taandada tsiviilvaidluseks.
Siis on prokuratuuril hiljem võimalik väita, et tegemist ei olnud mingi erandiga, vaid igati tavapärase arenguga. Teatavasti on kaitsepolitsei ja prokuratuur jõudnud järeldusele, et on alust kahtlustada Villu Reiljanit 1,5 miljoni krooni pistise nõudmises ärimees Aivo Pärnalt. Keskkonnaministrina oli Reiljan seotud Rävala pst 8 kinnistu müügi korraldamisega Pärnale.
Kui oletada, et riik sai selle läbi kahju, võidakse ka see juhtum taandada tsiviilvaidluseks ja kahju tsiviilkorras sisse nõuda. Siis saab ühtasi näidata, et uurimine polnud päris asjata ja saab n-ö sirge seljaga taanduda.
Vandeadvokaadina praktiseerinud Gräzini hinnangul kukuks kriminaalsüüdistus Reiljani vastu aga kohtus kokku, sest tõendid on väga nõrgad, kui mitte olematud. “Paratamatult tekiks aga ühel hetkel küsimus, kes selle jama eest prokuratuuris peaks vastutama,” märkis Gräzin.
Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher aga märkis Den za Dnjom-ile, et väikesel ja veel areneval riigil on paljudes valdkondades ressursipuudus. Kindlasti on see nii ka kuritegevusvastases võitluses. “Selliste piirangute juures tuleb seada prioriteedid ja saavutada eelkõige edu suurimate kahjudega õigusrikkumiste vähendamisel,” väitis Vaher. “Näiteks pean õigeks eelkõige saavutada edu narko-, rahapesu- ja korruptsioonikuritegude tõkestamisel.
Riigi suutlikkust nende kuritegude osas, samuti ka näiteks süsteemaatiliste varavastaste tegude takistamisel peab märgatavalt tõstma. Kui varavastaste tegude lahendamisel on võimalik saavutada tulemusi ka tsiviilkorras, siis tuleks neid kasutada. Sest seda enam jääb vahendeid nende kuritegudega.
