Neljapäeval toimunud istungil esinesid omapoolse lõppsõnaga nii riigiprokurör Vahur Verte, kannatanu esindaja Arina Liskmann-Getsu kui Juri Vorobei kaitsja Aadu Luberg. Samuti kohtualune Juri Vorobei.

Verte palus kohtul Vorobei süüdi tunnistada, öeldes, et raskendavaid ajaolusid ei ole, ent rõhutades, et esineb kergendavaid asjaolusid. Prokuratuuri hinnangul tappis Vorobei Nikolai Tarankovi ettekavatsetult ja teadlikult.

Vorobeid süüdistatakse tapmises, ebaseadusliku relva hankimises ja valdamises, millega ta teo toime pani, ning öösihiku ebaseaduslikus omamises ja valdamises.

Samas ei saa prokuröri sõnul Vorobei teo puhul mööda minna asjaolust, kuidas ja mis viisil käitus ta pärast teo toime panemist. Nimelt paigutas ta Tarankovi surnukeha ilmastiku ja loomade eest kaitseks Tarankovi enda auto pagasiruumi. Nagu Vorobei ise ütles, siis motiiviga, et metsikus kohas, kus käivad ka metssead, surnukeha ei kahjustataks.

Sellest hetkest kui Vorobei kahtlustavana möödunud aasta septembris kinni peeti, on ta enda süüd kõigi kolme süüdistuse osas tunnistanud, samuti aidanud aktiivselt kaasa kuriteo avastamisele. “Eeskätt pean silmas, et Vorobei näitas vabatahtlikult ette ja andis välja kuriteo toime panemiseks kasutatud tulirelva. Tegemist on ohuallikaga, mille sattumine kolmandate isikute valdusesse võib kaasa tuua täiendavaid ohte. Seda ei juhtunud, sest Vorobei osutas aktiivselt kaasabi ja näitas relva asukoha kätte,” selgitas prokurör.

Verte märkis ka, et Vorobei on algusest peale andnud üksikasjalikke ja põhjalikke ütlusi nii motiivide kui teo toime panemise elementide kohta, samuti on ta vabatahtlikult andnud välja tulirelva ebaseadusliku öösihiku. “Aktiivne käitumine tema poolt on karistust kergendav asjaolu. Vähetähtis pole ka see, et karistust raskendavaid asjaolusid prokuratuuri hinnangul pole.”

Prokuratuur leiab, et Vorobeile karistuse mõistmisel tuleb lähtuda asjaolust, et teda pole kordagi varasemalt karistatud, ta on noor meesterahvas, töövõimeline, sotsiaalselt hakkama saav isik, kellel on naine ja lapsed. Tal on legaalne sissetulek legaalsest ettevõtmisest, mistõttu ka sel põhusel peab prokuratuur võimalikuks ja otstarebaks Vorobei suunamist õigele teele.

Kuna Vorobei on andnud ütlusi, aidanud igati kaasa kuriteo avastamisele ja prokuratuur ei tuvastanud mitte ühtegi karistust raskendavat asjaolu, palus Verte karistada Vorobeid sanktsiooni keskmisest väiksema karistusega.

Prokurör palus Vorobeile karistusseadustiku paragrahvi 113 lg 1 alusel mõista vangistus 7 aastat 9 kuud, paragrahvi 418 lg 1 alusel mõista karistuseks vangistus pikkusega 1 aasta ja paragrahvi 420 lg 1 alusel mõista karistuseks vangistus 3 kuud.

“Vastavalt paragrahvi 64 lg 1 mõista liitkaristus ja lugeda kergemad karistused raskema karistusega kaetuks ning mõista lõplikuks karistuseks 7 aastat 9 kuud vangistust,” esitas Verte prokuratuuri nõudmise.

Seega nõuab prokuratuur Vorobeile tapmise eest 7 aasta ja 9 kuu pikkust vangistust ning kaks kergemat kuritegu — relva hankimine ja valdamine, millega ta teo toime pani, ning öösihiku ebaseaduslik omamine ja valdamine — loetakse raskema karistusega kaetuks.

Karistuse kandmise alguseks oleks 22. september 2016 ehk see päev, mil Vorobei peeti kahtlustavana kriminaalasjas kinni.

Tapmine on karistusseadustiku järgi raske esimese astme kuritegu, mille eest näeb seadus ette 6-15 aastat vangistust. Keskmiseks määraks on olnud 10,5 aastat.

Kannatanu esindaja: tegelik mõrvamotiiv jäi välja selgitamata

Kannatanu esindaja Arina Liskmann-Getsu viitas, et kõige hullem ja lubamatum kuritegu on alati tapmine, eriti tahtlik tapmine.

“Ettekavatsetud tapmine hea tuttava suhtes on kuritegu, mis väärib karistust kahekordselt,” ütles Liskmann-Getsu.

“Tapmisest mõne tunni möödudes keskendusid kõik massiteabevahendid sellele, et tapetu oli kuritegelik liider ja seotud kuritegelike grupeeringutega. Kannatanu esindajana olen sügavalt veendunud, et kõik need väited on spekulatiivse loomuga. Üheski väljaandes 25 aasta jooksul pole kannatanu ehk Tarankovi nimi seotud mitte ühegi kriminaalasjaga. Pealegi pole kannatanu olnud kunagi kohtulikult karistatud, tema suhtes pole lõpetaud menetlust ja pole mingit infot, et Tarankov oleks olnud seotud mõne kriminaalasjaga. Ehk siis kogu see spekulatsioon, et Tarankov on seotud kuritegeliku maailmaga, põhineb kapo (kaitsepolitseiamet) aastaraamatu andmetel ja KKP (keskkriminaalpolitsei) infol,” leidis Liskmann-Getsu.

Liskmann-Getsu sõnul pole see muud kui politsei operatiivinformatsioon, mis ei kuulu avalikustamisele ja levitamisele ning Tarankovi nime seostamine ja nimetamine kriminaalmaailmaga pole midagi muud kui politseiteenistuse seaduse jäme rikkumine ehk kinnise info avalikustamine.

“Mind kui kannatanu esindajat paneb imestama fakt, et keegi ei räägi ega kirjuta, et kannatanu Tarankov elas tegelikult väga tagasihoidlikku elu, remontimata korteris, ta oli profisportlane kuni viimse päevani ning tänu suurele spordile oli tal suur ring tuttavaid ja sõpru. Justnimelt tänu spordile saavutas ta lugupidamise ja autoriteedi. Miks aga keegi sellest ei kirjuta?” küsis Liskmann-Getsu.

“Teda iseloomustab ka fakt, et elas praktiliselt kogu elu ühe naisega ja kasvatas tema last ja see räägib ka inimloomusest,” märkis kannatanu esindaja.

“Vaevalt, et ta oli nii halb ja teenis oma surma ja veel hea tuttava käe läbi, kes külmavereliselt ja kuritahtlikult, mõeldes kõik peensusteni läbi ning valmistudes ette kuriteoks, lasi 7 kuuli. Mida Tarankov siis sellist tegi et teda külmavereliselt tappa?” päris Liskmann-Getsu.

Samas valetasid tunnistajad Luks, Gladõsev ja Ibragimov Liskmann-Getsu sõnul “sõbralikult vandekohtu ees”, mistõttu on kannatanu esindaja seisukohal, et need tuleb välja arvata ja kohtuotsuse tegemisel mitte arvestada.

Milline oli tegelik motiiv, jäi kannatanu kaitsja hinnangul kohtus ja eeluurimisel välja selgitamata. “See on juba õiguskaitseorganite suur probleem ja ma olen seisukohal, et selles osas on kohtueelne uurimine viidud läbi ebaprofessionaalselt.”

Liskmann-Getsu küsis, miks ei pöördunud Juri Vorobei oma isa poole abi saamiseks, kuigi ta oli väga hea Tarankovi sõber. “Kui ta oleks oma isa poole pöördunud, siis oleks see pingekoht maandatud aga seda polnud,” leidis ta.

“Kohtus avaldas Vorobei, et tema majast sõitis mööda kahtlane auto ning selles istuvad isikud vaatasid akendest sisse, millest ta järeldas, et need võiksid olla Tarankovi inimesed, kuid andes ütlusi ei rääkinud ta sellest, et tema maja on aastaid müügis, mis tähendab, et majast võib mööda sõita iga inimene, kes on huvitatud maja ostmisest, ja puuduvad igasugused kinnitused, et Tarankov ähvardas või ohustas Juri Vorobeid,” rääkis Liskmann-Getsu.

“Kõik need asjad ja faktid, samuti tunnistajate vastuolulised ütlused kinnitavad seda, et Vorobei pole kahetsenud oma tegu. Ta rääkis kohtus külmavereliselt, kuidas tapmine toimus. Nii saab rääkida empaatiavõimeta inimene ja kes ei oska saavutada oma eesmärki rahulike läbirääkimiste teel,” sõnas kannatanud esindaja.

“Karistus peab olema selline, et ühiskond tunneb riigipoolset kaitset ja õiglast reaktsiooni,” lõpetas Liskmann-Getsu.

Keskkriminaalpolitsei pidas Vorobei tapmises kahtlustatuna kinni mullu 22. septembril Tallinnas vahetult enne Nikolai Tarankovi matuseteenistust, kuhu Vorobei just suundus. Keskkriminaalpolitseil on võrdlemisi hea ülevaade Eesti kuritegelikus maailmas toimuvast. Tänu sellele oli võimalik Tarankovi tapmises kahtlustatav nädalaga välja selgitada ja kinni pidada. Süüdistuse järgi lasi Vorobei Tarankovi (63) maha mullu 13. septembri varahommikul Saunja külas tekkinud tüli käigus.