Arborist Heiki Hanso: puukaitsjate aktsioon on maitsekuse piiridest ja puusõbralikust kuvandist kaugele liikunud

 (73)
Arborist Heiki Hanso: puukaitsjate aktsioon on maitsekuse piiridest ja puusõbralikust kuvandist kaugele liikunud
Foto: Andres Putting

Arborist ja ühiskonnaaktivist Heiki Hanso leiab, et puukaitsjad oleks võinud umbes nädala eest sirge seljaga Haabersti hõberemmelga juurest lahkuda ja platsi vabastada, et kogu puu kaitsmise aktsioonist oleks jäänud kõlama positiivne mõju. Politsei oleks aga võinud tänase aktsiooni paremini läbi mõelda ja rohkem tulnuks pingutada, et keegi puu otsa poleks saanud ronida, sest sealt inimesi kätte saada on väga keeruline.

Puukaitsjate mõte oli küll väga hea, kuid nende tegevus oleks jäänud mõjuma positiivsemalt ja jätnud puust parema kuvandi, kui puukaitsjad oleks õigel hetkel öelnud, et nende sõnum on edastatud ja nüüd nad lahkuvad. „See jama, milleks see asi on pöördunud, pigem kahjustab puu kuvandit, sest inimesed on võtnud nüüd ilkujate positsiooni,“ sõnas Hanso. „See situatsioon ei ole absoluutselt hea.“

Hanso viitas, et puukaitsjate kampaania on algusest peale tuginenud valeväidetele. Seda alates puu vanusest – rääkisid nad ju alguses, et hõberemmelgas on üle 300 aasta vana, kuid tegelikult on see 70–100 aastat vana. Samuti on lahknevused raiemahtudes, mis Hanso sõnul on tekkinud sellest, et raieluba on väljastatud umbes 750 puule ja ülejäänud puud on raadamistöödena hektaritena kirjas, kust tekib samuti sadu kände. Peale selle on puukaitsjatel Hanso sõnul kasutusel valed joonised, mistõttu nad ei tea, kuidas puu ehitustöödele ette jääb.

Seotud lood:

„Oleks olnud tore kampaania, kui oleks sõu ära teinud ja nädal aega tagasi võitjatena puu maha jätnud ning tee-ehitus oleks saanud edasi minna. Mõte oleks kõigile selgeks tehtud,“ lausus Hanso. „Ise nad räägivad, kuidas nad rahumeelselt teevad, aga see pole juba ammu rahumeelne. Nad on võõral maal ehitustsoonis ja seal on omad reeglid,“ rõhutas ta.

Paraku on nii, et suur kogukond ootab, et Haabersti ringristmik saaks lõppude lõpuks valmis.

Püüda end märtsiks teha ja üleilmses pressis olukorda jagada on Hanso hinnangul alatu. „Eestist on võimalik lahedamat kuvandit ka kindlasti luua, kui mingit sellist poliitkõrvadega asja, mis metsa tagant paistab. Valimisaastal peaks olema ettevaatlik ja tegema ägedaid kampaaniaid, mitte selliseid draamasid korraldama,“ lausus Hanso. „See puu on muidugi väga tore ja väärtuslik, aga mitte rohkem kui need teised tuhat, mis selle projekti nahka pididki minema. Paraku on nii, et suur kogukond ootab, et Haabersti ringristmik saaks lõppude lõpuks valmis.“ Hanso lisas, et ei saa unustada, et puu kodu on metsas ning linnas tulebki leida inimeste ja puude vahel tasakaal.

Politsei sekkumisest rääkides ütles Hanso, et ehitajal polegi kellegi teise poole pöörduda. Küll aga nentis ta, et politseil oli piisavalt aega, et operatsioon põhjalikult läbi mõelda. Kaks inimest ronis puu otsa ja neid on läbi remmelga suure võra äärmiselt keeruline kätte saada. „Puult päästmine on keeruline, sest tõstukiga puu okste vahele ei mahu ja isegi kui all on batuudid, siis kui keegi pudeneb, siis inimese kukkumistrajektoor võib okste vahel nii muutuda, et ta võib ka alumise oksa peal kaela murda. See oli läbi mõtlemata,“ kommenteeris Hanso, et politsei oleks pidanud endast kõik andma, et keegi puu otsa lipsata ei saa, sest kogu kampaania võib nüüd kellegi elu ohtu seada. Nii leiab ta, et politsei võinuks kohale minna kella 3–4 ajal öösel.

„Mulle oleks kõige rohkem meeldinud õnnelik lõpp, et puukaitsjad ütlevad, et meie mõte on selgeks tehtud, komisjon lubati luua, et tulevikus selliseid asju juba eos hakata lahendama, mitte poole pealt peale lennata, kommunaalameti sõnul oli olemas projekti tutvustus, kuid vigu on tehtud igalt poolt, praegu ei tohiks rohkem vigu teha. See puu jääb paratamatult ehitusele ette, kui saaks ta alles jätta selleks, et kolme aasta pärast peaks ta ikka keskkonnamõjude tõttu maha raiuma, siis see oleks mõttetu raha raiskamine – jäägem realistideks kõige muu kõrval. Asi on maitsekuse piiridest ja puusõbralikust kuvandist vähemalt minu silmis kaugele edasi liikunud.“