Vaino on täheldanud, et käesoleval ajal on inimeste ootused loodusesse minnes muutunud. "Kui varem tuldi paljudel juhtudel ka lihtsalt meelt lahutama ja pere või sõpradega mõnusalt aega veetma, siis nüüd soovitakse end teadlikumalt negatiivsest uudisvoost vähemalt ajutiselt välja lülitada. Otsitakse vahetuid kogemusi - teha ise metsas süüa, käia külmas vees ujumas, olla iseendaga või väikese seltskonnaga pimeduses ja loomulikus vaikuses. Inimesed tajuvad, et see aitab tegelikult igapäevast pinget märkimisväärselt leevendada."

Vaikus

Milleks meile üldse vaikust vaja on? "Vaikus aitab mõista iseend ja ümbritsevat maailma. Veetes piisavalt aega vaikuses, tuleme välja reageerivast käitumisest ja äkitselt tekib meil võimalus olla vaatleja rollis. Väline vaikus, näiteks rabavaikus, paljastab sageli selle, kui lärmakas inimese sisemaailm on," selgitab matkajuht.

Tegude maailma müra vastu ei ole meist keegi immuunne, isegi mitte mees, kes enam kui pooled päevad aastast looduses veedab. "Olen isegi tundnud, kuidas väga tegusal perioodil lõpuks kuskile rabasaarele peitu minnes ja iseendaga maha istudes, undab mu pea veel mõnda aega täistuuridel edasi," tunnistab Vaino. Üks mis kindel, rabas rahu siiski saabub. See omakorda aitab teha paremaid valikuid ja negatiivsele vähem reageerida.

Kui oleksin seal, küll oleks hea

Kui näiteks Aasiast siia reisinud turistid ei suuda ära ohhetada ja ahhetada, kui imetabane on meie loodus, siis ennast otsima ja patareisid laadima läheb Eesti inimene enamasti siiski palmi alla. Mujal tundub ikka muru rohelisem ja taevas sinisem, arvab siinse looduse kummardaja.

"Mulle tundub, et see ei kehti ainult meie kohta siin. Näitasin suvel kodumaa rabasid ühele saksa videograafile. Tema reis siin oli lõppemas ja selleks hetkeks oli ta maha sõitnud umbes neli tuhat kilomeetrit. Ligi kuu aega Eestimaa avastamist. Ütlesin siis talle, et ilmselt on ta Eestit rohkem näinud kui keskmine eestlane eales seda näeb. Ta vastas, et temaga on Saksamaa puhul sama lugu - natukenegi aktiivsem turist on tema kodumaad palju rohkem näinud kui tema seda sakslasena eales näeb. Paistab, et me oleme inimestena harjunud oma ninaesisest üle vaatama," mõtiskleb Vaino selle üle, miks inimene ikka igatsevalt silmapiiri tagant vastuseid otsib.

Südame hääl

Hiljuti ilmus Vainol kolumnikogumik "Peegel karu silmades". Sõnakunsti ja loodust armastava mehena võib teda ilmselt üsna õnnelikuks inimeseks pidada. Südamega elamine ja loomine ei ole kirjutatud enamikesse tänapäevastesse ametijuhenditesse.

"Saan enda kohta ilmselt öelda, et proovisin enne seda tööd kõik teised võimalused läbi ja lõpuks olin olukorras, kus mul ei olnud ühtegi muud valikut. Küllap oli minus piisavalt pettumust ja valu, et julgeda lõpuks kuulata oma südant ja mitte kedagi teist. Ma arvan, et kui oleksin siiski proovinud vanal viisil jätkata, oleksin langenud depressiooni. Oleks painav elada tundega, et kuskil teiste valikute taga on olemas see koht, kus piisab sellest, et oled sina ise ja teed seda, mis sulle üle kõige meeldib."

Raba - seltskonnaelu keskus

Kellele nüüd tundub, et raba on üks lõputu meditatsiooni- ja vaikuslaager, siis see eksib. Rabas saab isegi nalja! Kuigi nalja saab poole kohaga rabaelanikul enamasti kahekõnedes iseendaga, siis tegelikult käib rabas ka vilgas sotsiaalne elu. Ükskord nägi mees seal teist inimest.

"Meenub üks seik suvisest murakakorjest. Parkisin oma auto tee äärde, võtsin räätsad ja suundusin läbi metsa raba poole. Üsna pea märkasin mustikaid korjavat vanemat tädikest, kes jäi mind väga kohkunult vaatama. Mul tekkis mure ja küsisin, et kas kõik on ikka korras. Ta vastas, et on seal rabas aastakümneid marjul käinud, kuid et nii noor mees on omapead rappa tulnud - seda näeb ta küll esimest korda. Mõtlesin, et kas hakkan kiitma noorendavat laukavett ja turbamaske, kuid otsustasin siiski paljastada oma matkajuhi ameti ja meil jagus juttu natuke rohkemakski."

Ootame positiivseid ja inspireerivaid lugusid ning vihjeid, sest head lood on jagamiseks. Kirjuta meile jagamehead@delfi.ee!

Sa tead kedagi, kes on ehe näide inimlikust suurusest ja isetusest? Kedagi, kes kriisi kiuste või just tänu sellele on ägedale ideele elu sisse puhunud? Kedagi, kelle mõtted ja energia annavad kogukonnale uue hingamise? Kedagi, kes muutis enda elu tundmatuseni? Vahest oled sa ise just üks sellistest? Võibolla on sinu naabruskonna hingeks hoopis mõni loom?