Kohtunikele hõigatakse ju harva positiivseid ja julgustavaid sõnu. Vastupidi, kohtunikku võidakse sageli kohelda kui peksukotti, kes on teadupärast pime ja eksib peaaegu alati, oleneb muidugi, millise meeskonna poolt parasjagu ollakse.

Imbo maalib meie ette pildid, mis haavaks ilmselt paljusid. Kujuta ette, et kutsud oma sõbra kinno, kuid sõber ütleb, et tal on tööl kiire ja ei saa tulla. Hiljem näed sotsiaalmeediast, et ta on oma teiste sõpradega õhtusöögil. Või näiteks oled mõne projektiga kurja moodi vaeva näinud, kuid tagasisideks sajab sulle kriitikarahe kaela. Vestled kellegagi, kuid kaaslane on nina telefonis.

Teised inimesed ei ole vastutavad selle eest, kuidas sina ennast tunned

Sellistes olukordades süüdistame me teist inimest, kes oleks justkui vastutav meie halva enesetunde eest. Meie ego tahab, et meid tunnustatakse ja et meil oleks õigus. Kui ego võtab üle, siis me jäämegi ülejäänud maailmaga võitlema. See aga neelab tohutult energiat. Sellest tulenevalt tasuks küsida: kas poleks lihtsam mitte asju isiklikult võtta? Nii ei oleks teistel inimestel meie meeleolu üle kontrolli, tähelepanu saaks koonduda headele asjadele ja me kogeksime harmoonilisemat elu. Selleks tuleb teha valik: kas sa tahad, et sul oleks õigus või et sa oleksid õnnelik?

Imbo toob näiteks mündi, mille kaks poolt esindavad erinevaid strateegiaid. Kull on "asi pole minus" ja kiri on "asi on minus". Näiteks, kui keegi on tema esitluse ajal telefonis, siis mehe esimene reaktsioon ei peaks olema justkui oleks kuulaja tema vastu lugupidamatu. Vahest sai viimane olulise sõnumi, mida ta pikalt oodanud on. Võibolla huvitab esitlus teda sedavõrd, et ta teeb märkmeid. Oluline on suunata oma fookust "minalt" "meiele". Sel moel ei võta me kõike nii isiklikult. Vaadates asju teise inimese perspektiivist teeme ruumi hukkamõistmise asemel mõistmisele. Kui laps viskab ennast selili maha ja keeldub magama minemast, siis me ju ei võta seda isiklikult. Tal on lihtsalt omad vajadused.

Sa ei ole maailma naba

Kui meiega samas ruumis on teine seltskond, kes vestleb omavahel ja naerab, siis sageli on tunne, et ilmselt naerdakse meie üle. Negatiivsed mõttemustrid on ohtlikud, sest saavad harjumuseks, mis omakorda paneb meid ennast sageli halvasti tundma. Tuleb ennast peatada ja tuletada meelde, et meil ei ole ju tegelikult aimugi, millest teised räägivad ja mille üle naeravad. See ei puuduta meid.

Ole hea nii enda kui teiste vastu

Kui see strateegia ei tööta, tuleb vaadata mündi teist poolt, mis ütleb, et asi on meis. Nimelt seda, miks me endas kahtleme ja millise osaga endast pole me rahu teinud. Kui keegi ütleks meile midagi absurdset, mis ei käi meie kohta, siis poleks meil sellest sooja ega külma. Kui keegi aga ütleb, et me oleme isekad, siis tabab see õrna kohta, sest tõenäoliselt on selles vähemalt terake tõtt. Sellistel puhkudel tasuks meil enda vastu kübekest kaastunnet näidata ja vajadusel anda teistele tagasisidet, kuidas nende öeldu meid tundma paneb. Oluline on jagada oma haavatavust ilma teisi süüdistamata.

Ootame positiivseid ja inspireerivaid lugusid ning vihjeid, sest head lood on jagamiseks. Kirjuta meile jagamehead@delfi.ee!

Sa tead kedagi, kes on ehe näide inimlikust suurusest ja isetusest? Kedagi, kes kriisi kiuste või just tänu sellele on ägedale ideele elu sisse puhunud? Kedagi, kelle mõtted ja energia annavad kogukonnale uue hingamise? Kedagi, kes muutis enda elu tundmatuseni? Vahest oled sa ise just üks sellistest? Võibolla on sinu naabruskonna hingeks hoopis mõni loom?