SUUR LUGU | Kirjandusterapeut Berit Kaschan selgitab, kuidas biblioteraapia aitab inimestel oma lugusid ümber jutustada ja sassis suhteid harutada

 (10)
SUUR LUGU | Kirjandusterapeut Berit Kaschan selgitab, kuidas biblioteraapia aitab inimestel oma lugusid ümber jutustada ja sassis suhteid harutada
Berit KaschanFoto: Triinu Kööba

Biblionaut ja luuletaja Berit Kaschan teab, et ilukirjanduse kaudu saame paremini tundma õppida nii iseennast, teisi kui maailma. Ta aitab inimestel kirjandusteraapia toel ellu selgust ja rõõmu tuua. Pärast suuri elumuutusi ja kriise on meil oht oma lugudesse lõksu jääda. Biblioteraapia võimaldab neid lugusid ümber jutustada ja vältida näiteks “mahajäetud abikaasa”, “läbikukkunud lapsevanema” või “vea teinud arsti” rolli kinnijäämist. Oma loo ümberjutustamine nõuab julgust ja vastupidavust, teab Kaschan.

Milleks üldse lugeda?

Eelkõige võiks lugeda ikka sellepärast, et lugemine on mõnus ajaviide. Lugemine lugemisrõõmu pärast, lihtsalt niisama, on ka lugemisharjumuse tekkimisel võtmetähtsusega. Lugemine on mitmetasandiline kogemus, see on endasse süüvimine, reisimine ja meelelahutus samaaegselt. Kui oled leidnud raamatu, mis sobib sinu huvide ja meeleoluga, siis ongi lugemine puhas nauding. Ja sellist inimest, kelle huvidele vastavat raamatut maailmas ei leiduks, pole olemas.

Taustaks võiks veel öelda, et üha enam teadusuuringuid kinnitab, et lugemine parandab meeleolu, leevendab ärevust, arendab tundetaipu ja analüüsivõimet. Lugedes ilukirjandust õpime paremini tundma ka iseennast, kaasinimesi ja maailma. Eks intuitiivselt on inimkond seda kõike juba ammu teadnud. Lugemine on ka soodne – meil Eestis on väga hästi varustatud raamatukogud, mine ainult kohale ja vali oma järgmine seiklus välja.

Seotud lood:

Võib oletada, et need inimesed, kes armastavad kirjutada, armastavad ka lugeda, kuid mitte tingimata vastupidi. Miks sa soovitaksid inimestel kirjutada?

Väga puhastava mõjuga on täiesti ausate kirjade kirjutamine inimestele, kellega on suhted keerulised, aga – neid kirju ei tohiks ära saata!

Kirjutamist võiks proovida alustuseks samadel põhjustel nagu lugemist iseenda avastamiseks ja meelelahutuseks. Erinevaid eneseavastuslikke ja vaimu virgutavaid kirjutusharjutusi on ju palju. Näiteks “hommikused leheküljed” ehk esimeste ärkamisjärgsete mõtete järjepidev ülestähendamine. Päeva jooksul kogunenud mõtete ja emotsioonide väljakirjutamine õhtuti. Väga puhastava mõjuga on täiesti ausate kirjade kirjutamine inimestele, kellega on suhted keerulised, aga neid kirju ei tohiks ära saata! Kasulik on igasugune päevikupidamine, see annab ajapikku ausa ülevaate kirjutaja sisemisest olukorrast. Kui pikema aja jooksul päevikut pidada, siis hakkab kirjutaja aimu saama mustritest, mis nii-öelda päevakaupa elades ilmsiks ei pruugi tulla. Päevikust saab peegel. Ja nii mõnelgi juhul ka suurte elumuutuste alusdokument. Aga ka niisama lõbu pärast kirjutamine on pingeid maandav.

Kirjelda mingit sündmust niimoodi nagu sa räägiks sellest kolleegile, siis elukaaslasele või mõnele teisele lähedasele ja siis iseendale. Kas ja kui palju oma jutustust muudad?

Kõige suurem väljakutse igasuguse kirjutamise puhul ongi ehk enesetsensuuri ületamine. Inimesed tihti ei luba endal kirjutada isegi siis, kui teavad, et tekst kunagi kellegi teise silmade ette ei satu. Või vastupidi ei viitsigi kirjutada sellepärast, et teavad, et tekst kellegi teise silmadele pole mõeldud. Eks igal kirjutajal on muidugi omad töötavad formaadid, aga seda võiks ikka vähemalt korra proovida, kuidas sa siis päris “omapäi” kirjutades kõlad. Võib ka ju teha harjutuse, et kirjeldada mingit sündmust niimoodi nagu sa räägiks sellest kolleegile, siis elukaaslasele või mõnele teisele lähedasele ja siis iseendale. Kas ja kui palju oma jutustust muudad?

Julgustaksin kõiki aeg-ajalt ka käsitsi kirjutama. Esiteks muidugi sellepärast, et käsitsi kirjutamine ja ka ristsõnade lahendamine aitavad hoida aju heas vormis, arendavad motoorikat, keskendumisvõimet ja muuhulgas aitavad ennetada dementsust. Aga ka seetõttu, et käsitsi kirjutamine on kuidagi lahe mu meelest. Käekiri on natuke nagu inimese sõrmejälg, annab isikliku mõõtme. Ja praegu on hea aeg oma käekirja taasavastada ja saata postiga jõulukaarte. See mõjub ka südamele kindlasti hästi.

Olen veendunud, et tulevik kuulub neile, kes puhkavad ennast välja, tunnevad oma elust rõõmu, maailma vastu siirast huvi ning suudavad selle kõige tõttu ka mõtestatult tegutseda.

Kunagi kirjutati ju isegi romaane käsitsi, sule ja tindiga. Tänapäeval tundub see päris hoomamatu, et romaani kirjapanemine selline füüsiline pingutus oli. Samas pani see ka iga sõna üle rohkem järele mõtlema. Ma ise püüan seda samamoodi meeles pidada, nii kirjutades kui muid asju tehes, et aeglust ei tasu peljata. Kui see tähendab süvenemist ja põhjalikkust. Olen vanamoodsa ajuga ja seetõttu jätkuvalt veendunud, et tulevik kuulub neile, kes puhkavad ennast välja, tunnevad oma elust rõõmu, maailma vastu siirast huvi ning suudavad selle kõige tõttu ka mõtestatult tegutseda.

Mis on kirjandusteraapia ja mille poolest see eriline on? Kuidas võiks see aidata inimesel oma elu lugu paremini jutustada? Ehk oskad tuua ka mõne näite?

Kirjandusteraapia ehk biblioteraapia on loovteraapia haru, mille peamiseks töövahendiks on sõnad, lood ja sümbolid. Ingliskeelses maailmas kasutatakse paralleelvormina ka väljendit poetry therapy, mis siis ei tähenda aga luuleteraapiat, vaid viitab poeetiliste kujundite tähtsusele selle teraapiavormi puhul. Kõik see aga ei eelda protsessis osalevalt inimeselt kirjandusloo tundmist või varasemat loovkirjutamise kogemust, vastupidi tihti annab kirjandusteraapia kõige “puhtamaid” tulemusi inimeste puhul, kes väga tihti sõnaga ei tööta. Muidugi on teadmine sõna jõust inimkonnal ammu olemas olnud ja seda on ka rohkem või vähem teadlikult kasutatud. Aga nende teadmiste süstematiseerimine ja sidumine tänapäevaste psühholoogiateadmistega annab võimaluse neid veelgi suurema kindlusega ja loovamalt kasutada. Ikka suurema hea nimel.

Loovus ei ole väheste privileeg, vaid üldjuhul tavaline inimeseks olemisega kaasnev võime nagu haistmine või nägemine.

Eks sellises teraapiavormis on teatav meelelahutuslik mõõde ka. Mõistagi aitab loominguline tegevus pingeid maha võtta ja inimesel avaneda. Kirjutamiskursused, mida olen juhendanud, jäävad üsna selgesti teraapia ja loovkirjutamise vahepeale. Ja eks see ongi ootuspärane, kuna kunstiloomesse on sisekaemuslik ja psüühikat maandav komponent juba sisse kirjutatud. Samuti pean oluliseks mainida, et loomingulisus ei ole väheste privileeg, vaid üldjuhul tavaline inimeseks olemisega kaasnev võime nagu haistmine või nägemine. Lihtsalt see, mis valdkonnas ja kuidas inimesed oma loovust kasutavad, varieerub. Minu jaoks on loovus pigem vaistu järgimine kui fantaseerimine.

Kõiki oma rolle me ei teadvusta ja eks ka teadaolevad rollid on suuresti vastukäivad.

Minapildi värskendamise ja “oma loo” ümber jutustamise kaudu uueks loomisega tegelevad suures plaanis muidugi kõik teraapiad. Aga see “oma lugu” on üks salapärane olend. Inimesed ju koosnevad erinevatest, tihti vastukäivatest lugudest. Sünnitunnistus, CV, perekonnaalbum, kirjavahetused, koolitunnistused, lähedaste mälestused, möödujate muljed me oleme osalised paljudes erinevates lugudes, kõiki oma rolle me ei teadvusta ja eks ka teadaolevad rollid on suuresti vastukäivad. Lisaks veel valemälestused, mida meie aju ikka väga tihti toodab. Ja siis meie sisemine jutustajahääl proovib sellest kõigest kuidagi aru saada ja sellest enam-vähem usutavat lugu valmis teha.

Mõnikord jäävad inimesed lugude sisse “lõksu” – näiteks pärast suuri elumuutusi ja kriise ei suudeta edasi liikuda.


Mõnikord jäävad inimesed lugude sisse “lõksu” näiteks pärast suuri elumuutusi ja kriise ei suudeta edasi liikuda, uude rolli astuda või on olnud inimene mõne teise inimese või olukorra nii tugevas mõjuväljas, et tema enesetaju on saanud kannatada. Mingi silt ei tule enam küljest ära. Ja siis võib minna nii, et oledki sellega terve allesjäänud elu. Mõnikord on ainus võimalus edasiliikumiseks kriisiga elama õppida. Saab tugevdada oma tuuma, olla nõtke. Hämmastavalt paljust saab taastuda. Ja ega kõik need ümberjutustamise näited äärmuslikud ka pole oma lugu on meil tarvis kohendada ka ühest eluetapist teise liikudes: kooli minnes, lapsevanema rolli astudes, pensionile jäädes ja nii edasi. Seda ei pea muidugi tegema ainult kirjutamise kaudu ja terapeudi või muu tugiisiku abil, aga seda oleks hea mõtestada. Oma sõnadega oma soovid ja hirmud välja öelda.


Üks tavalisemaid võtteid inimese mina-loo kaardistamiseks ongi inimese elu võtmesündmuste tuvastamine mida keegi peab oma elu tähtsamateks sündmusteks ja saavutusteks, aga ka suuremateks kriisideks. Ja sealt siis edasi liikuda.

Eks inimese sisemaailm on jätkuvalt saladusi täis. Mõtlen tihti sellele, kuidas saja aasta pärast inimesed tänasele maailmale, ka teadusele tagasi vaatavad. Ma usun, et neil on naljakas ja samas kahju ka, et me nii karmid ja paindumatud olime. Nii iseendi kui ka ümbritsevaga.

Ma olen käesoleval aastal kuulnud paljusid inimesi väljendamas häälekat rahulolematust, sest nad ei saa reisida. Millised on sinu kui suure raamatusõbra tunded selles osas? Kas fantaasiamaailmas reisimine on võrreldav füüsilise reisimisega?

No kõigepealt ma ütleks, et saab küll reisida. Tuleb oma fantaasia lihtsalt mõneks ajaks lülitada siseturismi lainele. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses puhka Eestis ja loe raamatuid, eksole. Aga tegelikult ma tean, et see on keeruline. Hando Runnelil on luulerida, mis ütleb, et “üks armas asendab teist, kuid päriselt mitte iial” ja see tunne on vist ka mul endal raamatute ja reisimise puhul viimasel ajal olnud. Et ikka tahaks kusagile kaugemale hulkuma minna jälle. Aga jah, eks ma siis teadvustan seda esimese maailma probleemi endas rahulikult ja sõidan lihtsalt maale.

Ma ise pole muidugi ka eriline reisikirjanduse sõber. Pean tunnistama, et minuga ühel ajal elavate inimeste reisimuljetest on mul üsna ükskõik. Aga keda see žanr kõnetab, siis tõesti, väga palju head reisikirjandust on olemas ja kindlasti võiks selle poole pöörduda ka järgmiste unistuste reisi planeerimisel. Ja siis saab planeerimisest endast ka juba omamoodi reis äkki?

Ükskõik mis teemal lugemine on muidugi mitmes mõttes reisimisega võrreldav.

Ükskõik mis teemal lugemine on muidugi mitmes mõttes reisimisega võrreldav. See on ju samuti kogemine. Aistingud, mõtted ja kogemused, mis lugedes tekivad, on ju ehtsad ja sinu enda omad. Need on reisid, mis samuti jäävad sinusse. Ja see pole lihtsalt mingi romantiline maailmavaade kuuldavasti ka millestki lugedes aktiveeruvad samad ajupiirkonnad, mis siis, kui tegevusega päriselt tegeleme või seda emotsiooni tunneme. Aga eks individuaalne sisseelamisvõime mängib siin ka rolli.

Oskad sa tuua näite teosest, mille lugemisel on sinus suur muutus toimunud? Ehk polegi sa pärast seda enam täiesti endine olnud?

Selliseid teoseid on kindlasti olnud rohkem, kui ma mäletan, paljud neist on mälus kokku sulanud ja nii omaks saanud, et ei meenugi, et mõni mõte või hoiak oli esmalt kusagilt loetud. Eks iga loetud raamat muudab lugejas midagi, aga see, kui kauaks ja kui sügavalt, see varieerub.

Mitte kellelgi pole õigust naeruvääristada teise inimese südamesoovi.

Siiski, midagi on meeles ka. Alustame siis ikka klassikast Tammsaare “Tõe ja õiguse“ teine osa on jätnud väga sügava mulje. Eriti Indreku ja Tiina liin. Indrek, kes oma eneseotsingutes ja mässumeelsuses ütleb haigete jalgadega Tiinale, et jumalat pole olemas, teadmata, et väike Tiina on kogu oma elu ehitanud lootusele, et jumala inglid teevad tema jalad terveks. Ja kui ta taipab, et on võtnud teiselt inimeselt lootuse, annab ta ehmatusest tõotuse, mis teda hiljem elus kummitama hakkab ja tema vastu pöördub. Siin saavad kokku väga paljud elu võtmeküsimused. Üks asi, mida kindlasti selle teose läbi sügavuti mõistma hakkasin oli see, et mitte kellelgi pole õigust naeruvääristada teise inimese südamesoovi, võtta ära tema usku ime võimalikkusse, ükskõik kui arusaamatu see ka kõrvaltvaatajale ei näi. Kui sa võtad teiselt inimeselt usu või unistuse, siis mida sa talle asemele oled valmis andma? Kas sa suudad ikka sellist vastutust kanda?

See tunne, kuidas inimesele hakkab meenuma, kes on ta tegelikult, on võimas.

Teine teos, millele tihti tagasi mõtlen, on Ken Kesey romaan “Lendas üle käopesa”. See on muidugi läbinisti geniaalne teos, aga seda lõiku, kuidas tummaks peetud minajutustaja, pealik Bromden lõpuks raudkapiga akna puruks lööb, vaimuhaiglast välja pääseb ja üle aastakümnete uuesti loodust kogeb, olen hiljem korduvalt üle lugenud. See tunne, kuidas inimesele hakkab meenuma, kes on ta tegelikult, on võimas. Ta pääseb põgenema loost, mis ei olnud kunagi tema oma.

Siis tooks välja veel Olga Tockarczuki romaani “Algus ja teised ajad”. Seda lugesin umbes aasta tagasi, aga mõtlen sellele jätkuvalt tihti, arvan, et vähemalt üle päeva. Seal on minu jaoks mingi olemise kontsentraat peidus. Ja muidugi on mind arendanud tohutul hulgal luulet. Näiteks Liisi Ojamaa “Ärasaatmata kirjad”, mis oli esimene luulekogu elus, mille ostsin oma raha eest ja millest sai ikka pikaks ajaks mu lahutamatu kaaslane.

Ehk on ka mõni näide sellest, kuidas raamat aitas sul mõnest eluraskusest üle saada?

Kindlasti on ka neid palju. Aga alati ju muidugi ei saa aru, kuidas raamat aitab. Eks seda teavad kõik, kes loevad. Mõnikord aitabki läbi selle, et juhib mõtted eemale asjadest, mida niikuinii muuta ei saa ja sellepärast ka mõelda ei tasu.

Kui elu viib sind karmidesse kohtadesse, siis tuleb hakata pilguga järgmist luigeparve otsima.

Mõne tekstiga on kujunenud selline suhe, et kui seda n-ö õigel hetkel meenutan, siis see juba aitabki midagi paika seada. Et alati pole üle lugeda tarvis. On näiteks mitmeid muinasjutte, milles mind kõnetavad kindlad stseenid, kujundid. Näiteks Hans Christian Anderseni “Inetus pardipojas” see koht, kus pardipoeg näeb luigeparve üle taeva lendamas ja siiralt imetleb neid kauneid ja kummalisi olendeid, veel aimamata, et ta on ise ka tegelikult üks neist. Mulle meeldib see mõte, et kõik need inimesed, kelleks sa saad, on sinus alati potentsiaalina olemas. Ja seda lendavate luikede kujundit olen kandnud kaasas ka nagu kompassi – kui mul tekib mõni unistus, siis püüan aru saada, mis sorti see igatsus on, kuidas ta mind kutsub. Kui lummab samal moel kui need luiged pardipoega, siis võtan selle teatavaks. Ja kui elu viib sind karmidesse kohtadesse nagu pardipoega, siis tuleb hakata pilguga järgmist luigeparve otsima.

Kui sulle on antud kalasaba ja võimas hääl, siis ei tasu tahta olla koperdav tummake.

Ja “Väike Merineitsi” on jällegi meeles hoiatava muinasjutuna selles toimib “Inetule pardipojale” vastupidine motiiv selleks, et kuuluda maailma, mis temas imetlust tekitab, annab Merineitsi ära oma ande, loobub oma põhiolemusest. Selline teguviis ei tee kunagi õnnelikuks. Pigem lõpeb see ühel hetkel tragöödiaga nagu ka muinasjutu algversiooni puhul. Kui sulle on antud kalasaba ja võimas hääl, siis ei tasu tahta olla koperdav tummake. Kui sa ka sellisena kellelegi meeldid, siis meeldid ju tegelikult valedel põhjustel.

Veel üks muinasjutt, mida päris tihti üle loen, on eskimo muinasjutt “Kontnaine”. Iga kord on selles natuke erinev lugu, mis alati ühtmoodi kosutab. Seda võib lugeda nagu armastajate kokkukasvamise lugu ja sellena on ta ka kaunis ning poeetiline, aga selles loos on väga palju kihte veel. Muu hulgas aitab see mõista elu ja surma kui vältimatuid loodusseadusi.

Ja mõnikord ei soovi ega tahagi lugeda rohkem kui luuletuse jagu. Viivi Luige "Pajud on urvas juba" ("kes tunneb elu rohkem / sellel on rohkem häbi / mine või hambad risti / aga sa lähed läbi"), Andres Ehini "Valgus ei saagi vanaks" ("valgus on see, mis paistab, / siis kui ta aeg on käes") on mu emotsionaalse esmaabi kapis juba aastaid olemas. Aleksander Suumani "Et valgusest vestelda" aitab ka alati perspektiive paika seada, juba selle esimesed read: "Öö oli vaiksemast vaiksem, tuuleõhk tõusis hommikul...", teevad ka pelgalt meenutades juba olemise kergemaks. Muidugi ka Paul-Eerik Rummo "Nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus / ja ära tunda paratamatus paljude hulgas, kes teevad jõuga ette tema näo/", on aidanud pilku selgena hoida.

Pole harv ka see, et mõnikord loen meelerahustuseks hoopis anatoomiaõpikut või midagi muud hästi konkreetset. Ja ega alati ikka ainult lugemisest abi ka pole muidugi.

On sul mõni hea tuju teos, mida oled kordi ja kordi lugenud? Selline, mis sobib maale õunapuu alla võrkkiiges lugemiseks?

Maale võrkkiike julgen kohe soovitada Kalev Kesküla miniatuurikogu "Elu sumedusest". Ma ise lugesin seda samuti kunagi esimest korda ühes suvises tagaaias, sobis suurepäraselt. Seda on ka väga mõnus kordamööda üksteisele ette lugeda, sellised parajad ampsud. Humoorikas, kultuurilooline, poeetiline, eluline ja tõepoolest läbinisti sume. Võrkkiike sobiks kindlasti ka Elo Tuglase "Tartu päevik 1928-1941" ja näiteks Karl Ristikivi romaanid "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". Ja August Gailiti "Ekke Moor". Selle õunapuu ja võrkkiige-kujundiga hakkas kohe muidugi seostuma ainult eesti kirjandus. Ju siis nii ongi õige. Kõik need raamatud sobivad muidugi ka kamina ees lugemiseks.

Mida sa soovitaksid kirjanduskaugetele inimestele (peale selle, et hakaku lugema)?

Esiteks, ma arvan, et me kõik oleme kirjandusele päris lähedal. Keegi ei pea lugema, eriti ilukirjandust, aga võiks proovida. Maailm on nii rikas, et sinu veregrupile sobivad teosed on päris kindlasti olemas.

Sobivat raamatut otsides tuleks lähtuda vaid oma huvist mitte, et missugust raamatut peaks lugema, vaid mis mind praegu elus huvitab. Alati võib küsida nõu ka raamatukoguhoidjatelt, kui raamatupoodide pakkumised pea pööritama ajavad ja tihti pigem turundusjuhi võimekusest kui teoste sisulisest kaalust aimu annavad.

Kirjandus ei ole elust eraldiseisev maailm, see on ju maailma peegeldus.

Kirjandus ei ole elust eraldiseisev maailm, see on ju maailma peegeldus. Ja need mustvalged krõnksud paberil, mida vaadates rulluvad meie ees lahti kõige erinevamad pildid, tekivad päris tunded, uued ideed ja seosed meie päris elude tarvis. See on evolutsiooni käigus omandatud supervõime. Ja mida rohkem me seda kasutame, seda kauemaks seda jätkub.

Ootame positiivseid ja inspireerivaid lugusid ning vihjeid, sest head lood on jagamiseks. Kirjuta meile jagamehead@delfi.ee!

Sa tead kedagi, kes on ehe näide inimlikust suurusest ja isetusest? Kedagi, kes kriisi kiuste või just tänu sellele on ägedale ideele elu sisse puhunud? Kedagi, kelle mõtted ja energia annavad kogukonnale uue hingamise? Kedagi, kes muutis enda elu tundmatuseni? Vahest oled sa ise just üks sellistest? Võibolla on sinu naabruskonna hingeks hoopis mõni loom?