Moepisik

Oma rätsepast emaga on tüdruk ateljees kaasas käinud juba sünnist saati. Nõrgavõitu tervise tõttu on tal palju tulnud puududa nii koolist kui lasteaiast. Pole siis ime, et rõivaloome keskel kasvades puges moepisik lapsesse juba varakult.

”

Ta oli kaheaastane, kui esimest korda masina taha ronis ja kangast sinna vahele hakkas panema.

"Ta oli kaheaastane, kui esimest korda masina taha ronis ja kangast sinna vahele hakkas panema. Aga teadlikult oma isikliku väikese masinaga hakkas ta õmblema umbes neljaselt," meenutab Kristelle ema Kätlin Karu. "Korjasin kangajääke, lõikasin need lahti ja õmblesin kokku," mäletab Kristelle.

Edasi hakkas tüdruk jooniseid visandama, mis ema abil päris rõivastena ka ellu kutsuti. Nii sündiski kevadel viieaastaseks saanud pereettevõte kristelle disain, kus kliendil on võimalik oma garderoobi omanäoliste ainueksemplaridega täiendada. Ideed tulevad Kristellelt, teostus ema Kätlinilt. Kuigi tüdruk õmbleb ka ise endale riideid, siis klientidele müümiseks tuleb väikesel meistril natuke veel ametit õppida.

”

Aeg on näidanud, et need riided, mis Kristelle disainib, meeldivad ka lastele palju rohkem.

"Aeg on näidanud, et need riided, mis Kristelle disainib, meeldivad ka lastele palju rohkem. Vahel on kahju, kui laps tahab väga Kristelle välja mõeldud kleiti, aga vanemale see ei meeldi. Sellepärast tegime ka kristelle disaini moekooli, et lastel oleks rohkem julgust oma mõtteid ellu viia ja enda disainitud riideid kanda," selgitab Kristelle ema.

Kristelle on Minu Unistuste Päeva raames modellina üles astunud noorte stilistika- ja disainikonkursil Moeke 2019. Samale šõule oli saladuskatte all toodud ka tema enda kollektsioon "Roosad Unistused", mis pälvis žürii kiidusõnad ja kõige terviklikuma kollektsiooni eripreemia.

Sealt sai Kristelle tähelend õige hoo sisse. Inspireerituna möödunud aasta edust disainis noor moekunstnik omaealise Kerda Purtsaku kollektsioonile aksessuaarid. Andekas duo kuulutati kollektsiooniga HUHU Jeans Moeke 2020 võitjaks.

_{Foto: Jürgen Vainola}

Kuigi Kristelle õpetab koos emaga ka moekoolis ja tegeleb usinalt riiete disainimisega, oleks tema südamesooviks hoopis modellina lavalaudadel särada. Hetkeseisuga tema tervis seda aga ei luba.

Keeruline haigus

"Ta oli umbes pooleteiseaastane, kui ta lonkama hakkas ja hüppeliiges üles paistetas. Kirurgi arvates oli Kristellel luumurd ning ta jalg pandi kipsi. Pärast kipsi eemaldamist polnud paistetus alanenud ja tüdruk lonkas veel hullemini. Arst ütles, et ta lonkab sellepärast, et on kipsiga ära harjunud ja aja jooksul läheb see üle. Lõpuks ei saanud Kristelle hommikuti enam voodist välja. Pool aastat käisime tulutult arstide vahet. Siis sai mul villand. Läksime just minu sünnipäeval, 31. oktoobril eraarsti juurde, kus Kristelle sai lõpuks õige diagnoosi. Luumurdu polnud tal kunagi olnudki," meenutab tüdruku ema rasket kadalippu.

Õiget ravi tuli oodata üksjagu aega, sest tol aastal arstid streikisid. Kuid ema südames oli vaid üks soov – et tema väike laps, kes veel isegi ei räägi, ei peaks kogu aeg valu tõttu nutma ja kannatama ning saaks lõpuks ometi õige ravi. Kätlin tunnistab, et kogu kogemus oli kõike muud kui meeldiv. Aegu arsti juurde said nad kaootiliselt ja ühed rohud, mis välja kirjutati, on neeruprobleemide puhul vastunäidustatud. Selgus, et Kristellel on veel lisaks reumale ka nõrgad neerud.

Eriarvamuse tõttu sobiva ravi osas tekkis Kätlinil arstiga niivõrd tugev lahkheli, et viimane ähvardas lapse peret juristi ja lastekaitsega. Õnneks leidis Kätlin tuttavate soovitusel Tallinnast sobiva arsti, kelle juures käiakse tänaseni. "Kuigi ka siis oli õiget ravi keeruline leida, kuna paljud rohud talle lihtsalt ei sobinud. Ta oksendas, juuksed tulid pea küljest lahti ... Mingi aeg ei saanud ta üldse liikuda. Lõpuks leidsime lasteortopeedi abil bioloogilise ravi, mis on viimased neli-viis aastat väga hästi aidanud. Täname väga oma raviarsti Sirje Tarrastet," kiidab Kätlin.

"Kahjuks hiljuti Kristelle tervis halvenes ja põletik on põlvedes tagasi. Võib-olla on organism selle ravimiga ära harjunud. Nüüd tuleb meil taas hakata uut sobivat rohtu otsima. Stabiilses olukorras käime arsti juures iga kahe kuu tagant. Süste teen nüüd iga kahe nädala tagant kodus ise," kirjeldab Kristelle ema.

”

Ta tahab samamoodi joosta ja hüpata ning teistega võrdne olla.

"Näiteks füüsilistes tegevustes laps ju ei taju, kus on tema piir. Ta tahab samamoodi joosta ja hüpata ning teistega võrdne olla. Nüüd on tal kehalisest kasvatusest täielik vabastus. On ka päevi, kus ta üldse kooli ei saa minna. Viimasel ajal on paraku selliseid päevi aina rohkem olnud. Vahel läheb tüdruk õhtul magama ja kõik on hästi, kuid hommikul ei saa kõndida," räägib ema lapse keerulisest haigusest.

Sport ja sõbrad

"Vahel ma vaatan kehalise kasvatuse tunde kõrvalt, tahaksin ka teistega koos neid mänge mängida, aga ma ei saa, sest mul on ju see haigus ja vabastus," räägib Kristelle, kes ka ujumist armastab. Õnneks on just see sportlik tegevus üks väheseid, mis tema tervisele head teeb.

Kristellel on palju erinevate huvidega sõpru. Ühel neist on samuti liikumisprobleem. Väiksena tahtis tüdruk aga hoopis arstiks saada, et sõber terveks ravida. Koos emaga õmmeldi isegi arstiriided valmis.

Kõigest hoolimata on Kristellet õnnistatud kadestamisväärsete annetega, mis ei ole alati osaks saanud näiteks eeskujulikele sportlastele või arstidele. Igaühel on säramiseks oma viis. Kristelle puhul on selleks rõivamoe disainimine ja õmblemine.

Ema ja tütar

”

Kutsume kääridega lõikamist teraapiaks. Emana on väga valus vaadata, kuidas laps kannatab ja surub valu alla, et tugev olla.

"On võimas ja seletamatu, et nii noorelt sellised anded avalduvad. See liidab meid ja saame koos teha asju, mis meile mõlemale meeldivad. Uskumatu on muidugi see, et kuna Kristelle käed on juba kaks korda opereeritud, siis pole ta kunagi valu kurtnud. Minu jaoks on ta tõeline kangelane. Mõnikord Kristelle isegi lohutab mind, et küll valu üle läheb ja siis hakkab parem. Kutsume kääridega lõikamist teraapiaks. Emana on väga valus vaadata, kuidas laps kannatab ja surub valu alla, et tugev olla," jagab Kätlin oma muret.

”

Kristellel on suur süda ja on liigutav näha, kuidas ta teiste muresid märkab.

Igal aastal kingivad Kätlin ja Kristelle perega jõulusokke lastele, kes pühad haiglas veedavad. Järgmisel aastal plaanivad nad sama teha ka Minu Unistuste Päeva jaoks. "Olen väga uhke, et mul on vapper ja hooliv tütar. Kristellel on suur süda ja on liigutav näha, kuidas ta teiste muresid märkab. Üheks mõjutajaks on seegi, et Kristelle käis lasteaias, kus olid ka erivajadustega lapsed," räägib ema, kes on rõõmus kõigi oma nelja lapse üle ja tänulik pere toetuse eest. Kätlini ja Kristelle uusaastasoov on, et tütarlapse tervis saaks korda.

Anneta läbi Ma armastan aidata keskkonna siin.

Anneta veebis:

Maksesaaja: SA Heategevusfond Minu Unistuste Päev
EE082200221059721449 (Swedbank)
EE101010220197114226 (SEB)
EE931700017003582453 (Luminor)
EE767700771001366205 (LHV)

900 0505 – annetad 5 eurot
900 0510 – annetad 10 eurot
900 0525 – annetad 25 eurot

Ootame positiivseid ja inspireerivaid lugusid ning vihjeid, sest head lood on jagamiseks. Kirjuta meile jagamehead@delfi.ee!

Sa tead kedagi, kes on ehe näide inimlikust suurusest ja isetusest? Kedagi, kes kriisi kiuste või just tänu sellele on ägedale ideele elu sisse puhunud? Kedagi, kelle mõtted ja energia annavad kogukonnale uue hingamise? Kedagi, kes muutis enda elu tundmatuseni? Vahest oled sa ise just üks sellistest? Võibolla on sinu naabruskonna hingeks hoopis mõni loom?

Liitu