Potter – ühe silma ja kolme jalaga kassipoiss, kes eelistab magamisasemena oma inimeste päid
Kasside Turvakodu vabatahtlikud tegutsevad iga päev selle nimel, et nurrumootorid leiaksid endale kodud, kus neid ootaksid isiklikud paikäed ja toimuksid regulaarsed lõngakerajahid. Jaanikal on alati olnud missioonitunne võta perre kiisu, keda keegi teine mingil põhjusel võibolla ei julgeks või ei tahaks võtta. Tema soovi täitis Potter.
Potteri perenaine Jaanika on olnud vabatahtlik kasside varjupaigas ja on hästi kursis, kui palju kasse ootab uut võimalust. "Tean ka, kui tänulikud ja armastavad on uue võimaluse saanud kassid. Me isegi ei kaalunud muud varianti, kui võtta kass just varjupaigast," ütleb Jaanika veendunult.
Jaanika ja tema elukaaslase peres oli juba üks kass, 11-aastane proua Kiisupoja. "Olime ammu kokku leppinud, et juhul kui tuleb teine kass, siis see tema jõuab ise meieni. Samuti on mul alati olnud missioonitunne võtta keegi eriti õnnetuke, keda võibolla keegi teine ei taha või ei julge võtta. Me olime otsinud ja vaadanud pikka aega väga paljusid kasse ning lõpuks ikka ümber mõelnud või kahelnud, kas teine kass ikka on hea mõte. Seda eelkõige just seetõttu, et Kiisupoja on terve oma elu olnud üksik korterikass ja kartsime, kas ja kuidas nad läbi hakkaksid saama. Siiski, ühel päeval tuli minu sotsiaalmeedia ajajoonel vastu MTÜ Kasside Turvakodu postitus, kus otsiti kodu Potterile – ühe silma ja kolme käpaga kassipoisile. Ma kopeerisin kohe lingi ja edastasin elukaaslasele, kes oli juba õhtuks kirja teele pannud, et soovime Potterit vaatama minna. Käes oli kevadine koroonaaeg, kuid saime siiski kohale minna. See poiss oli meie südame võitnud juba enne, aga pärast kohtumist oli see kindel, et just tema ongi see õige," jagab Jaanika lugu, kuidas nad uue pereliikme leidsid.
Aeg on seda tõestanud, et see valik oli õige. "Potter on üliäge kass! Vaatamata oma ühele silmale, pooleteisele kõrvale, kolmele jalale ja nüüd ainult kuuele hambale, on ta ülimänguline ja väga jutukas kassipoiss. Ta tuleb alati kutsumise peale kohale ning tahab väga inimese lähedust. See väljendub näiteks öösiti meie peade otsas magamises, igal hetkel ja olukorras sülle hüppamises ning oma nina surumises kõvasti vastu inimest, et käsi hakkaks pailiigutusi tegema. Potter käib eeskujulikult oma liivakastis, söögiga ei pirtsuta ja on leplikult aktsepteerinud kõiki meie lahendusi, mida oleme pidanud rakendama seoses tema eraldamisega Kiisupojast. Nimelt elas Potter alguses ainult ühes toas, nüüdseks on ta saanud ülakorruse ja Kiisupoja elab allkorrusel. Tasapisi liigume loodetavasti suure sõpruse poole. Jah, kohati on olnud raske ja tüütu see elu-olu, kuid see läheb kiiresti mööda, kui vaatad sinna ühte silma, mis on täis puhast rõõmu ja tänulikkust," õhkab Jaanika.
Ootame positiivseid ja inspireerivaid lugusid ning vihjeid, sest head lood on jagamiseks. Kirjuta meile jagamehead@delfi.ee!
Sa tead kedagi, kes on ehe näide inimlikust suurusest ja isetusest? Kedagi, kes kriisi kiuste või just tänu sellele on ägedale ideele elu sisse puhunud? Kedagi, kelle mõtted ja energia annavad kogukonnale uue hingamise? Kedagi, kes muutis enda elu tundmatuseni? Vahest oled sa ise just üks sellistest? Võibolla on sinu naabruskonna hingeks hoopis mõni loom?
