Naine, kes oskab elada: Annely Rebane räägib inimeste lahkusest kriisiajal, talisuplemisest ja sellest, kust leida elu ilu

 (13)
Naine, kes oskab elada: Annely Rebane räägib inimeste lahkusest kriisiajal, talisuplemisest ja sellest, kust leida elu ilu
Annely koos Pootsmani ja MašagaFoto: erakogu

Kes on Kaberneemes asuvas Pootsmani Suvekohvikus käinud, see teab, et tegemist on täiesti erakordse kohaga, mis järgiks justkui Pipi Pikksuka muretut elufilosoofiat. Samasse koolkonda kuulub ilmselt ka kohviku perenaine Annely Rebane, keda võlub lihtsus ja spontaansus ning kes naudib elu ka kriisiajal. Seltsiks kaks poega, koer Maša ja kass Petersell ning head inimesed.

Pootsman - koer, kes oskas elada

Annely eluarmastus Pootsman oli tema kõige truum, isepäisem ja parim sõber. "Pootsman oskas elada ja õpetas seda teistelegi, ütleb Annely. Oma elu - ja seiklusjanuga inspireeris kutsa perenaist avama kohvikut, mis kannab Pootsmani nime ja vaimu ka täna. Koera viimastel eluaastatel tegi Annely talle kohvikus oma koha, kus inimesed saaksid osa paiteraapiast, mille tervendav mõju on mõistagi mõlemapoolne. Vanadusega kadusid Pootsmanil jalad alt ja tema liikumine oli raskendatud. Elupõlisele seiklejale oli see emotsionaalselt raske. See, et inimesed tulid oma koertega kohvikusse, tegi kutsa viimased eluaastad elamisväärseks.

Koroona hirmud, helgus ja huumor

Sarnaselt paljudele teistele, on ka Annely sel aastal hirmu tundnud, peas keerlemas küsimused: mis saab, kuidas edasi? Nagu aga elus tihti on, andis ka siin vastused kogukonna ja ühtehoidmise jõud. "Koroonaajastu on olnud väga huvitav ja õpetlik aeg. Kevad algas suure hirmu ja ärevusega. Mõtlesin, et kas saan üldse oma suvekohviku avada või mitte. Kuidas ma otsin personali, kui kõik kohvikud ja restoranid oma uksi sulgevad, kaasaarvatud kohvik, kus ma ise talvel pesitsesin. Ja kui aus olla, siis mul poleks ehk olnudki julgust avada, kui poleks olnud Kaberneeme armsaid sõpru. Isolatsioonis olles hakkasime üheskoos pusima," meenutab Annely keerulist, kuid kõigest hoolimata toredat ja lõbusat ühisloomise aega.

Seotud lood:

Öeldakse, et jumal naerab siis, kui inimene plaane teeb. Käesoleval aastal on ka inimesed ise tihti dilemma ees seisnud: kas nüüd naerda või nutta? "Kui me lõpuks olime valmis avama, siis pandi küla kinni. Politsei ja kohalikud vabatahtlikud olid küla alguses valves, et keegi sisse ei sõidaks. Palju õnne meile avamise puhul! Kliente aeti vilkuvate tuledega taga," kirjeldab ta naerdes tragikoomilist "avamispidu".

Pärast vihma tuleb aga alati päike välja ja selle soojus on just pärast tormi eriti kosutav. Takistuste ja koroona kiuste oli selle kevade avamine edukam kui kunagi varem. "Südamest hea meel oli pakkuda inimestele kohta, kuhu tulla sellest koroonapaanikast eemale, et nautida loodust, merehõngu, loomi, head toitu ja natuke kreisit segasumma suvila kohvikut. Loomulikult pidasime kõikidest reeglitest kinni. Inimesed olid nii tänulikud selle eest, et me avatud ja olemas olime."

Käesolev aasta on olnud raske kõigile, kuid õnneks saime siin Eestis suvel natuke hinge tõmmata. Tundub, et loodusest ja loomadest ümbritsetud kohvik on retsept, mida iga vaimse tervise spetsialist inimestele välja kirjutaks. "Meil oli siin omaette maailm, omas mullis, teises reaalsuses, eemal hirmudest ja uudistest." Kohviku perenaine tunnistab, et kartis, kas selline muretus rikub kuidagi seadust, kuid nagu segasumma suvilale omane, võtsid inimesed oma kohad sisse kaootiliselt muruplatsil, mõne kivi või kännu otsas, sest ära minna ei tahtnud keegi, isegi kui ooteaeg venis paaritunniseks. Kõlab nagu Mutionu pidu!

Annely koos Maša ja Peterselliga

Hakkajad külalised

Annely ütleb, et oma kohviku külalisi ei saa ta klientideks nimetada, pigem sõpradeks, kes on alati toredad, abivalmid ja mõistvad. Ta märkas, et kriisiolukorras tuli inimeste lahkus eriliselt välja. Kui võiks arvata, et need, kes kohvikusse esimest korda tulevad, pööritavad segasumma suvila kaootilisuse peale silmi, siis tegelikult on asi vastupidine.

"Sel suvel olid kõik sõbralikud, naersid apsakate üle, koristasid ise laudu, aitasid nõusid pesta, küpsetasid endale ise vahvleid, kui töötajatel aega polnud, valasid ise endale õlut," meenutab Annely heldinult inimeste südamlikkust. Külalised tulid mugavustsoonist välja ja kui tavaolukorras ollakse kohvikus klienditeeninduse kogemuse osas nõudlikumad, siis sel suvel oskasid inimesed lausa nautida koostegutsemist ja osalemist.

"Pootsmanis muutusid ja muutavad kõik võrdseteks, vahet pole, kas oled rikas või vaene, gei või hetero, kuulus või tundmatu, paks või peenike, noor või vana, beib või hipster," loetleb Annely naerdes, kuid lisab, et üks reegel siiski on: "Kõik peavad loomi armastama!"

Loomad, seiklused ja talisuplemine

Kaluriküla elanikule vääriliselt armastab Annely mereande, kuid liha pole söönud kümme aastat. Selline valik hakkas küpsema juba lapsepõlves. "Kasvasin vanaema juures kasside, koerte, lehmade, sigade ja kanadega. Olin nagu minitalunik seal. Kõik kodutud, piinatud või hüljatud loomad ja linnud viisin vanaema juurde. Nutsin nii haledalt, et vanaema ei saanud mulle "ei" öelda. Seega vahepeal oli meil umbes kakskümmend kassi, viis koera, varesed, küülikud, lehmad, sead, kanad, kuked," loetleb Annely ja täpsustab naerdes: "Neid kõiki mina muidugi küla pealt kokku ei toonud. Tegelesin enamasti kasside ja koerte päästeoperatsiooniga, seda umbes viiendast eluaastast alates."

Annely on hingelt kirglik maailmaavastaja. Kes arvab, et sellises inimeses tekitavad reisipiirangud stressi, see eksib. Ainult igaval inimesel on igav ja Annely kindlasti nende hulka ei kuulu. Ka sõbrannad ütlevad sageli, et see naine oskab elada. Ta ise peab ennast naiivseks, kuna ei märkagi kaost enda ümber. Kui mõni lennukas mõte pähe tuleb, teeb ta selle pikemalt vaagimata teoks, muidu see ainult mõtteks jääkski.

Sel aastal sai selliseks väljakutseks talisuplus, mida naine teiste eeskujul harrastama hakkas, kuigi enamasti trendidega kaasa ei lähe. "Tegin sügisel oma traditsioonilist jalutustiiru ja mul hakkas palav. Koorisin end paljaks ja läksin ujuma. Polnud rätikut, head plaani ega midagi. Oi, kui hea see oli!" meenutab Annely proosalist algust, pärast mida hakkaski ta ujumas käima, nii veel detsembriski. Märkimist väärib seegi, et selle ujumiseni ei jõua ta kunagi planeeritult, kui rätiku ja trikoo kaasa võtab, vaid alati spontaanselt, kui see plaanis pole.

Eelmisel sügisel keelitasid sõbrad Annelyt, et ta Veneetsiasse ei läheks. Mõistagi ei võtnud isepäine naine neid kuulda. "See oli kogemus. Veneetsia uputusaegses vaikuses, inimeste positiivsus, pererestoranid, vahetu suhtlus kohalikega," meenutab Annely.

Ehedate kogemuste nimel tõmbavad teda sihtkohtadena ka võrdlemisi ebaturvaline Krimm ja Kuuba. Barcelonas on ta korduvalt taskuvaraste ohvriks langenud. Annely tunnistab, et vahel lausa imestab, et kuidas ta veel pärast kõiki neid hulljulguseid elus on, aga tulemuseks on hoopis palju erinevaid sõpru üle maailma. Samuti on ta tihti leidnud kordades rohkem ilu ja väärtust vaesusest kui ülereguleeritud standarditest ja sillerdavast luksusest.

Argimaagia

Selleks, et harmoonilist elu elada, soovitab Annely ennast kuulata. Tuleb lasta endal olla. Kaminatuli, hea vein, vinüülid, raamatud ja filmid on eriti nauditavad just praegusel ajal. Vahel loeb ta hommikuni, et siis kaua magada ja endale külluslik brunch valmistada. Ja siis on aeg loodusesse jalutama minna, et õhtul maalilist päikeseloojangut tunnistada. Sinna sisse mahub sageli ka üks spontaanne talisuplus. Ta usub, et tänaseid tegemisi võib vabalt homse varna lükata ja lõpuks saab siiski kõik tehtud.

"Parimad võimalused ja tingimused sellisel ajastul elamiseks - mine metsa, mere äärde, rappa, lihtsalt loodusesse. See aitab lootusetuse vastu ja tugevdab samas ka immuunsüsteemi. Meil siin Eestis on parimad võimalused looduse nautimiseks. Seda tuleb hinnata ja hoida," kutsub Annely üles ja palub, et inimesed tänutundest selle ilu vastu looduses ka viisakalt käituksid ning enda järelt koristaksid.

Ootame positiivseid ja inspireerivaid lugusid ning vihjeid, sest head lood on jagamiseks. Kirjuta meile jagamehead@delfi.ee!

Sa tead kedagi, kes on ehe näide inimlikust suurusest ja isetusest? Kedagi, kes kriisi kiuste või just tänu sellele on ägedale ideele elu sisse puhunud? Kedagi, kelle mõtted ja energia annavad kogukonnale uue hingamise? Kedagi, kes muutis enda elu tundmatuseni? Vahest oled sa ise just üks sellistest? Võibolla on sinu naabruskonna hingeks hoopis mõni loom?