Ideoloogia – kui roheliste erakonna maailmavaade on väga konkreetne ja selge, siis Vabaerakonnal sisuliselt ei ole seda. Või kui on, siis nad hoiavad seda kiivalt saladuses, isegi Eesti professionaalseimad ja kogenenumad poliitikavaatlejad ei ole veel täpselt ära tabanud, mis see neil on. Nende eraldiseisvad ideed – eriti need, millega nad poliitikamaastikule tulid – nagu riigi ja rahva lähendamine, kartellistunud parteisüsteemi murdmine, omavalitsuste võimustamine jms on ju tegelikult ideed, mida ka rohelised kannavad. Aga Vabaerakonnal ei ole kahjuks terviklikku visiooni, tugevat progressiivsust ja tõeliselt julgeid mõtteid. Selles suhtes on nad paraku väga teiste erakondade sarnased. Mis tähendab, et ka nemad tegelevad peenhäälestusega, ei ole võimelised rahvast piisavalt kaasama ja on osa põhjusest, miks poliitikal halb maik ja maine on, miks Eesti poliitika paigal tammub.

Nad ka paraku ei sobitu rohelisse ideoloogiasse – kui nad tahavad rohelistega liituda, siis nad peavad kindlasti loobuma enda majanduspoliitika põhimõttest, mille kohaselt peab enne majandusvabaduse riivamist tõestama, et vastaval majandustegevusel on kahjulik mõju keskkonnale.

Sellisel ameerikalikul lähenemisel ei ole ei Eestis ega laiemalt Euroopas kohta, teaduspõhise erakonnana lähtume meie ettevaatusprintsiibist (precautionary principle) ehk siis vastupidi, enne tuleb tõestada, et kahju keskkonnale EI teki. Minu meelest peaks selline „jõukus ennekõike“ suhtumine olema jäänud 90. aastate kauboikapitalistlikku Eestisse ja inimesi enam mitte kõnetama. Ma ei tea, ehk on see punkt Vabaerakonna majandusprogrammi n-ö kogemata sattunud, kellegi isiklik või läbimõtlemata seisukoht, sest metsakaitsja ja Eesti looduse kaitsja rolliga, mille Vabaerakond endale täita võtnud on, see küll kokku ei lähe.

Ainuvõimalik tulevik on roheline, nii et Vabaerakonnaga me liituda ei kavatse, aga kõiki roheliste väärtusi ja seisukohtasid jagavaid inimesi, sh ka vabaerakondlasi, endaga liituma ootame küll!