Milline on teie seos Valeri Tiškoviga, keda hiljuti üle Eesti piiri ei lastud?
Tiškoviga pole me isegi tuttavad, seega seosest rääkida ei saa, aga plaanisin temaga tuttavaks saada kurikuulsaks saanud Impressumi üritusel. Võtsin kutse vastu just sellepärast, et ootasin huvitavat arutelu.

Küll aga olen korraldanud Riigikogus - olles ise tollal Riigikogu liige ja vähemusrahvuste toetusgrupi esimees - tema käe all valminud raamatu "Etnopoliitika Balti riikides" esitlust, millest võttis osa nii mõnigi minu kolleeg Toompealt.

Miks soovitasite Tiškovil sissesõidu keelanud siseministeeriumi vastu kohtusse minna?
Kahel põhjusel. Esimene on see, et ma siiralt usun, et oma õiguste eest tuleb seista - kui ma kaebasin kapo kohtusse, siis ütlesid paljud, et see on mõttetu aja ja raha raiskamine, et kes see kapost jagu saab. Nüüd on paljud inimesed, keda kapo aastaraamatusse on pannud, avaldanud kahetsust, et nad omal ajal kohtusse ei pöördunud.

Teine põhjus on aga see, et mulle kui Eesti kodanikule ja poliitikule ei meeldi, kui riigi - ehk ka minu - nimel inimest alandatakse, õigustades sellist käitumist julgeolekukaalutlustega.

Kas meie riigi julgeolek on tõesti nii habras, et ühe teadlase esinemine seda õõnestab? Sisenemiskeelu otsus on dateeritud 9. oktoobriga ehk siis neli päeva enne seda, kui ta Tallinnas maandus. Kas tõesti polnud võimalik Tiškovile varem teatada, et tal on sisenemiskeeld, et 73-aastane inimene ei peaks lennujaamas ööbima? Kas tõesti Eesti riigi julgeoleku pant on mõttevahetus vaid nendega, kes jagavad ja toetavad ainuõiget ja ametlikku seisukohta?

Millega Tiškov oma kaebust põhjendab?
Tiškov saatis arupärimise siseministrile ja sai vastuse, kus sissesõidukeeldu põhjendatakse. Laias laastus süüdistatakse Tiškovi selles, et ta omavat rahvusšovinistlikke vaateid ja osalevat Venemaa mõjutustegevuses.

Ise ta sellega ei nõustu ning osutab kohtu tähelepanu asjaolule, et siseministeeriumi hinnang baseerub internetist leitud teiste inimeste hinnangutel tema tegevusele, samas ei ole neis ühtegi viidet tema antud intervjuule või teosele.

Toon vaid ühe näite. Siseministeeriumi põhjenduses seisab, et „27. veebruaril 1992. aastal määrati Valeri Tiškov Venemaa Föderatsiooni rahvusküsimuste ministriks. Ministrina seisis ta otsustavalt vastu vabadusliikumistele ja vähemusrahvuste territoriaalsele autonoomiale. Ta käsitles seda kui Venemaa Föderatsiooni riiklikku terviklikkust ohustavat jõudu. Erimeelsused Boriss Jeltsini ja teiste toonaste poliitikutega sundisid Valeri Tiškovi ministriametist lahkuma 15. oktoobril 1992. aastal."

Tiškov ise väidab, et "ministrina on ta kaitsnud rahvusvähemuste õigusi, pidanud läbirääkimisi Tatarstani juhtkonnaga lepingu sõlmimise kohta, kirjutanud alla Vene Föderatsiooni ja Saksamaa Liitvabariigi Valitsuse vahelisele kokkuleppele Venemaa sakslaste õiguste kaitseks Saksamaa territooriumil ning esitanud Kultuuriautonoomia seaduse eelnõu, mis võeti vastu 1996. aastal. Ta lahkus ministriametist lahkarvamuste tõttu rahvuspoliitika kontseptsiooni küsimuses ning presidendi toetuse puudumise ja Abhaasia konfliktis jõu kasutamisega mittenõustamise tõttu. Sellest on ta kirjutatud oma teadustöödes „Ethnicity, nationalism, and conflict in and after the Soviet Union" ning "Chechnya. Life in a war-torn society. Siseministeerium ei ole esitanud ega viidanud kaebaja tööle, mis tõendaks vastutaja väiteid".

Loodetavasti kohtus selgub, kes räägib tõtt ja kes mitte.

Kuidas kommenteerite seda, et kaitsepolitsei on meediaklubi Impressum seostanud Venemaa sõjaväeluurega?

Kordan seda, mida leidis minu kaebuse puhul ka Riigikohus - kaitsepolitseil on õigus arvata mida iganes, kuid need arvamused peaksid nad enda teadma jätma. Aastaraamatust on küll Ansipi sõnul saanud "kõige oodatuim meediaväljaanne Eestis", kuid seni, kuni selle autorid saavad palka kaitsepolitseilt, mitte Delfilt, tuleb neil lähtuda Julgeolekuasutuste seadusest ja kapo põhikirjast, mitte aga ajakirjanduseetikast.

Minu jaoks on täiesti vastuvõtmatu, et meie riigis on üks institutsioon, kes annab kodanikele ideoloogilisi juhiseid, millist infot tarbida ja millist mitte, keda kuulata ja keda mitte, keda nimetada patrioodiks ja keda riigireeturiks. Paganama tuttav tuleb ette, vabandage väljendust.

Kuidas kommenteerite Karmo Tüüri seisukohta, et Tiškov on Venemaa kaasmaalaspoliitika elluviija ning on teinud poliitilisi üleskutseid, mille kohaselt naaberriigid peaksid muutma oma riigikorraldust?
Võin mürki võtta, et politoloog Tüür, nagu ka keeleteadlane Sutrop, kujundas oma seisukohta guugeldades - täpselt nii, nagu seda tegid ka siseministeeriumi ametnikud. Nii et minu ettepanek on oodata ära kohtuotsus ja siis küsida Tüüri käest, et kuidas käsi käib.

Kas nõustute Tiškoviga, et kakskeelsus lahendaks Eestis kõik probleemid rahvussuhetega?
Ma ei tea, millisest kakskeelsusest räägib Tiškov, seega saan vaid korrata mõtteid, mida olen juba mitu korda varem avaldanud. Me oleme liiga kinni riigikeele mõistes. Ja eestlasena saan ma väga hästi aru, miks see nii on. Eestlase rahvuslik identiteet ongi keelepõhine ja keel on enamat kui lihtsalt kommunikatsioonivahend, see on kodu - kui mitte öelda varjupaik.

Venelasena (jah, nii on, minus on mõlemat rahvust, seega üritan ma vaadata probleemile mõlemalt poolt) olen ma sellega nõus - peab olema pime, et uskuda, et riiklik kakskeelsus oleks täna Eestile kasulik. Selliseks sammuks on vaja ühiskonnas üksmeelt, sellest on aga asjad väga kaugel.

Kuid peale riigikeeleks olemise on keelel ka muid staatuseid. Näiteks, õppekeel - seda tahaks vene keelele väga. On veel selline mõiste nagu asjaajamiskeel - kindlasti võiks Ida-Virumaal selleks olla ka vene keel.