Võrdõigusvolinik: kas õigussüsteem suhtub vägistamisohvritesse piisava mõistmisega?

Neljapäeval Delfis avaldatud Põhja Prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juhataja Rait Pikaro kommentaarid vägistamisjuhtumite kohta olid ilmselt mõeldud inimeste teavitamisena ja kantud kuritegude ennetuse eesmärgist, kuid politsei esindaja sõnavõtust jäid Delfi artiklis kahjuks kõlama ka kriitikanoodid kuriteo ohvriks langenud naiste aadressil, leidis võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

"Kui rääkida seksuaalkuritegudest, siis peab pidama silmas seda, et vägistamine on tõsine isikuvastane kuritegu. On selge, et süüdlast tuleb otsida teo toimepanijate seast ning küsida tuleb teo toimepanija, mitte ohvri tahtluse järele," ütles Sepper.

"Ohvri eelnev käitumine ja väljanägemine ei kahandada kurjategija vastutust oma tegude eest. Kui tegu on vägistamisega, on süüdi vägistaja, ilma eranditeta," lisas ta.

"Õiguskaitseorgani töötajad peavad olema teadlikud ühiskonnas valitsevatest soolistest võimusuhetest ja ka naiste ja meeste käitumise ja rollide kohta valitsevatest eelarvamustest, mis meid kõiki mõjutavad. Vägistamisse kui isikuvastasesse kuriteosse tuleb suhtuda täie tõsidusega," sõnas Sepper.

"Läänemaailma õigusteadlased on uurinud aastakümneid, kas õigussüsteem käib naistevastaste seksuaalkuritegude uurimisel kannatanuga teisiti ümber kui teiste isikuvastaste kuritegude puhul. Miks küsitakse tihti uurimisel või ka kohtus kannatanu tahte ja käitumise, riietuse jms järele? Miks eeldatakse sageli, et vägistamise puhul – mis on isiku kehalist puutumatust väga räigel viisil rikkuv kuritegu - võib tuua paralleele kahe täiskasvanu omavahelise kokkuleppelise seksuaalsuhtega?" jätkas ta.

Sepperi hinnangul on ka Eestis on ajakohane küsida, kas meie õigussüsteem ja selle rakendajad suhtuvad piisava tundlikkuse ja mõistmisega seksuaalkuritegude ohvrite abistamisse ja teo toimepanija karistamisse.