Võitlus rahapesu vastu: Eesti firmade variomanikud tuuakse päevavalgele või halvatakse nende firmade tegevus
Rahandusministeeriumi ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna juhataja Kurmet Ojamaa sõnul on Eesti rahapesu vastases võitluses üldiselt rahvusvahelises võrdluses hea mainega riik. Kui hakati muutma rahvusvahelisi rahapesu vastaseid reegleid, oli Eestil selles valdkonnas suures ulatuses kõik hästi, suureks muutuseks on aga, et eesmärgiks võetakse kõikide ettevõtete tegelike omanike ehk nn tegelike kasusaajate väljaselgitamine ja avalikustamine.
Praegu leiab Eestis omajagu ettevõtteid, mille tõeline omanik varjab end näiteks mõne panga esindajakonto taga või on omanikuks märgitud mõni advokaat, halval juhul aga tavaline tankist. Problemaatiline on see peamiselt võimaluse tõttu, et ettevõtte tegelikuks kasusaajaks võib olla mõni poliitik, ametnik, poliitikaga seotud ettevõtja või mõni ettevõtja, kellel on oma seost firmaga vaja mingil põhjusel varjata.
Näiteks kirjutas eelmise aasta lõpus Ärileht, et piimatootja Tere pankrotistunud omanikettevõte OÜ Elveda aktsiad liikusid ühelt panga esindajakontolt teisele. Levinud on ka skeemid, kus majandusraskustes ettevõte antakse formaalselt üle tankistile ja tehakse seejärel varast tühjaks, jättes võlausaldajatele tühjad käed.
Rahandusministeeriumis ette valmistatud uus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus näeb ette muudatuse äriregistris, kus kuvatud avalike andmete seas tuleb ära märkida ka ettevõtte tegelik kasusaaja, kui tema osalus on suurem kui 25 protsenti. Suure osa Eesti ettevõtjate jaoks tähendab see ilmselt vaid linnukese tegemist, millega ettevõtja annab teada, et ta on ettevõtte omanik ja tegelik kasusaaja.
Muudatus hakkab mõjutama aga neid, kes on märgitud firma omanikuks, aga tegutsevad tegelikult kellegi teise huvides ega ole seega tegelikud kasusaajad. Nemad peavad seejärel 15. septembriks tegeliku kasusaaja äriregistris kirja panema, mille järel muutub see avalikuks.
Mis juhtub, kui ettevõtte tegelik omanik soovib jääda varjatuks? Seadus paneb sel juhul pankadele, notaritele, advokaatidele ja veel mitmetele teistele nn kohustatud isikutele peale kohustuse vältida ärisuhteid selliste firmadega. Sisuliselt tähendab see, et firma pangaarve pannakse kinni, ta ei saa teha kinnisvaratehinguid ega tegeleda peaaegu ühelgi teisel moel ettevõtlusega. Lootus on, et see sunnib firmasid välja tooma oma tegelikke kasusaajaid või kui need eelistavad jääda varjatuks, siis tähendab äritegevuse sisuline halvamine seda, et selliste ettevõtete tekitatav kahju ühiskonnale on minimaalne.
On üksikuid erandeid. Näiteks advokaadid võivad endiselt olla firma omanikuks ega pea näitama tegelikku kasusaajat, kui nad esindavad teda kohtumenetluses. Ojamaa sõnul peab praktika näitama, kas selliseid erandeid hakatakse kuritarvitama.
Ka praegu peavad paljud ettevõtted politsei- ja piirivalveameti koosseisu kuuluvale rahapesu andmebüroole teada andma rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega tehingutest. Informeerimiskohustusega firmade ringi laiendatakse, uue seaduse järgi nimetatakse kohustatud isikuteks ka virtuaalvaluutade vahetajad ja rahakotiteenuse pakkujad ning piirülest sularaha- ja väärtpaberite vedamise teenust osutavad ettevõtjad.
Kohustusi peavad sarnaselt kehtivale õigusele endiselt rakendama ka pangad, teised finants- ja makseteenuste pakkujad ning erinevate õigusabi- ja nõustamisteenuste osutajad, kinnisvaravahendajad ja hasartmängukorraldajad. Suurte sularahasummade piirmäär langetatakse 15 000-eurolt 10 000-le. Sellise sularahasumma puhul peavad hoolsusmeetmeid rakendama kõik kauplejad. Mittetulundusühingute ja sihtasutuste puhul tuleb hoolsusmeetmeid hakata rakendama juba 5000-euroste sularahasummade käitlemise korral.
