Villu Vane: jalgrattaliikluse vasakule poole teed viimine tekitaks segadust ja ohte

 (121)
Villu Vane: jalgrattaliikluse vasakule poole teed viimine tekitaks segadust ja ohte
Villu VaneFoto: Arno Mikkor

Hiljuti hukkus Tartumaal jalgrattur, kes põrkas kokku temaga samas suunas liikunud kaubikuga. See õnnetus tõstatas küsimuse, kas oleks mõistlik viia jalgratturite liiklus jalakäijatega samale poole teed.

„Sellest on juttu olnud, aga see siiski ei lähe mitte. Esmapilgul jah – selle õnnetuse valguses – kui on sirge teelõik, siis jalgrattur näeb talle lähenevat sõidukit,“ nentis maanteeameti liiklusekspert Villu Vane, et nõnda oleks ratturil võimalik reageerida, kui näeb vastu sõitvat autot enda poole kaldumas.

Vane lisas aga, et see oleks ka jalgrattaliikluse vasakule poole teed viimise ainuke positiivne külg. Tema sõnul läheb asi käest niipea, kui jõuda ristmikule või tihedasse linnaliiklusesse.

„Jalgratas on ikkagi sõiduk ja sõidukite liiklus on parempoolne ja nii on ta ka mujal Euroopas,“ sõnas Vane. „Mis saab hämaras, kui jalgrattatuled on teisel pool teed ja vastupidi autodele? See tekitab tegelikult segadust ja ohte oluliselt rohkem, kui see kasu on.“

Liiklusekspert leiab, et kui jalgrattaliikluse teisele poole teed viimine oleks mõistlik, siis oleks see muudatus riikides, kus jalgrattad on väga populaarsed, näiteks Hollandis, juba ära tehtud. „Ma ei tea küll ühtegi riiki, kus jalgratturid liiguksid vastu [auto]liiklust,“ lausus Vane. „Sellest on räägitud, seda on maha tehtud.“

Seotud lood:

Helkurvest ja külgvahe

„See jutt ei ole populaarne, aga nendel inimestel, kes liiguvad asulavälisel teel iga ilmaga, ka varakevadel ja hilissügisel, tihti ka hämaras või nagu tänanegi ilm on – hall ja udune –, oleks kasulik kasutada ohutusvesti. Teha ennast autojuhtidele paremini märgatavaks,“ rääkis Vane, kelle sõnul kantakse sageli aga hallides toonides rõivaid.

„Tihtipeale ongi nii, et juht märkab ratturit võib-olla alles siis, kui hilja on. Ma ei usu, et keegi neist kainetest juhtidest, kes on ratturile tagant otsa sõitnud, seda tegelikult teha tahtsid,“ lausus Vane.

Autojuhid omakorda peaks jalgratturist mööda sõitma nagu teisest autost ehk jätma ohutu külgvahe, mis on minimaalselt 1,5 meetrit. „Kui keegi tuleb vastu, siis kitsamatel teedel on niiehknaa osa autost vastassuunavööndis ja kolm liiklejat kõrvuti tee peale ohutult ei mahu. Siin ei ole palju vaja: jalgratturil väike vääratus, võib-olla kuulis ka seda lähenevat autot viimasel hetkel, teeb väikse nõksu ja ongi õnnetus käes.“

Kui autojuht näeb jalgratturit, siis peab ta ka vaatama, kas keegi tuleb vastu, ja vajadusel kiirust vähendama. „Ole valmis, et jalgrattur võib hakata mingit manöövrit tegema, igal juhul sõida temast kaarega mööda, jäta ohutusruumi, kuna jalgrattur võib vääratada või ehmuda.“

Vane nentis, et kui jalgrattur sõidab jalgratta- või jalgteel, siis pole helkurvesti kandmine oluline, aga autoteel igal ajal ja iga ilmaga sõitvad ratturid võiksid vesti selga tõmmata. „Kaunis paljud kannavad ja oluliselt paremini on näha, et eemal läheb rattur, eriti just, kui on vähegi kehvem ilm või sügishommikud või kevadhommikud,“ ütles Vane.

Liiklusspetsialist rõhutas, et paratamatult on jalgrattur see, kes kokkupõrkes autoga kannatada saab, isegi kui ta õnnetuses süüdi pole. Seetõttu tuleb ratturitel anda endast kõik, et võimalikku õnnetust vältida. Autojuhid omakorda peavad arvestama ratturitega ning võtma neid kui võrdväärset partnerit.