Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis Kalev Kanguri, Toomas Annuse, Järvevana OÜ (endiste ärinimedega AS Järvevana ja AS Merko Ehitus) ja AS-i Kapitel (endise ärinimega E.L.L. Kinnisvara AS) kaitsjate teistmisavaldused rahuldamata ning Villu Reiljani kaitsja teistmisavalduse läbi vaatamata.

Sellega otsustas riigikohus, et kriminaalasja uuesti läbi ei vaadata ja jõusse jääb kaebajate süüdimõistmine. Kolleegium möönis, et selles asjas ei olnud jälitustoimingute load nõuetekohaselt põhjendatud, kuid leidis, et see rikkumine ei mõjutanud nende toimingutega saadud tõendite lubatavust ega kaebajate süüdimõistmist.

Maadevahetuse kriminaalasjas jõustus 2014. aastal riigikohtu otsusega kaebajate süüdimõistmine pistise võtmises või andmises. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) asus 2019. aasta 28. mai otsuses seisukohale, et kriminaalmenetluses rikuti nelja kaebaja õigust eraelu puutumatusele ja sõnumisaladuse austamisele, kuna nende suhtes väljastatud jälitustoimingute load ei vastanud Eesti õiguses sätestatud lubade põhjendamise kohustusele. EIK tuvastas seetõttu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 8 lõike 2 rikkumise.

Kaebajad esitasid EIK-i otsusele tuginedes riigikohtule avaldused kriminaalasja teistmiseks ehk selle uueks läbivaatamiseks. Nad leidsid, et konventsiooni rikkumise tõttu poleks tohtinud asja lahendamisel jälitustoimingutega saadud tõenditele tugineda ega nende põhjal isikuid süüdi tunnistada.

Teistmisasja peamine küsimus oli, kas EIÕK artikli 8 rikkumine võis mõjutada kriminaalasja tulemust.

Riigikohus osutas, et EIK-i järeldus konventsiooni rikkumise kohta põhines üksnes sellel, et eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine polnud kooskõlas seadusega, kuid EIK ei võtnud seisukohta küsimuses, kas ja kuidas mõjutas see rikkumine jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavust. Kriminaalkolleegium tugines juba 2014. aastal kriminaalasjas leitule, et varem kehtinud õiguse järgi ei toonud nõuetekohaselt põhjendamata jälitustoimingute load kaasa nende toimingutega saadud tõendite lubamatust. Seepärast leidis kolleegium tänases otsuses, et maadevahetuse kriminaalasjas tohtis konventsiooni rikkumisele vaatamata tugineda Kalev Kanguri, Toomas Annuse, Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel süüdimõistmisel jälitustoimingutega kogutud tõenditele.

Reiljani kaitsjal puudus aga teistmisavalduse esitamise õigus, sest erinevalt teistest kaebajatest ei tuginenud Villu Reiljan inimõiguste kohtule esitatud kaebuses EIÕK artikli 8 rikkumisele ja EIK ei tuvastanud tema suhtes rikkumist.

Skandaali taust

Riigikohus leidis 2014. aastal, et Villu Reiljan keskkonnaministrina ning toonane maa-ameti juht Kalev Kangur ja endine põllumajandusminister Ester Tuiksoo võtsid oma ametiseisundi kasutamise eest vara. Vara pakkusid, et pistist lubasid anda Tullio Liblik, Tarmo Pedjasaar ja Toomas Annus, kes tegutses AS-i Merko Ehitus, praegune AS Järvevana ja E.L.L Kinnisvara huvides.