Kas lihtsus ja arusaadavus peaks üleüldse olema kunstile olemuslik mõõde?
Ei, ei peaks. Kuid kommunikatsioon on tähtis. Ent suhelda saab vaataja või kuulajaga, kes ise seda soovib ega ole ennast ette sulgenud kõigile mõttekäikudele. Kui hakkame nõudma, et kunst oleks kõigile arusaadav, siis jõuame saate alguse juurde tagasi.
Kui palju mõtlete teie oma teosed luues vaataja peale?
Eks see anonüümne vaataja ikkagi kuskil kuklas tiksub. Praegu olen ma hõivatud rahvusvaheliste koomiksi- ja animatsioonilaadsete projektidega. Selles mõttes töötan ma nagu filmioperaator, kellele antakse teatud suunised: ka nii on võimalik. Aga isiklike projektide puhul – see, kes ütleb, et ta üldse vaataja peale ei mõtle, ei ole vist siiras.
Nõukaajast on pärit ütlemine: kunst kuulub rahvale. See seisukoht ilmselt meeldib ka Pärnu ignorandile?
Aga kes see rahvas on?
See on hea küsimus. Defineerigem rahvas.
Kunstipublikut on vähe, kas nemad siis ei ole rahvas? Kas rahvas on see, keda on üle 50 protsendi? Ma ei tea. Rahva mõistet kasutatakse pidevalt populistlikus võtmes.
Poliitikud eeldavad muidugi, et rahvas on nende valijad. Ent kas on üldse kellelgi õigus öelda, kes on rahvas?
See on hea küsimus. Ma arvan, et ei ole. See teebki Pärnu poliitiku valijatele kunsti tarbimise keeruliseks.
Olete väikest viisi mõisnik, olete uuendanud Kuivastu mõisa kõrvalhooned. Kuivõrd on tegu kunstiprojekti, kuivõrd eluruumi kujundamisega?
Natuke mõlemat. Mõisnik ma kindlasti ei ole. Olen küll Kuivastu mõisa jäänukid üles ehitanud ja seal on tekkinud terve elukeskkond. Seal on mul ka väike galerii ning enda ja oma pere järgi korraldatud maastik. Tänapäeval on vahemaad nii väikesed, arvan, et jäängi niimoodi Tallinna ja Muhumaa vahet jõlkuma. Rahvakunstist ei ole ma sugugi kaugel, Muhu teemaga on mul seotud olnud mitu näituseprojekti.