VILJA KÜSIB | Tõnis Saarts: Eesti eliit, karda presidendivalimisi!

 (198)

Kui praegune võimuliit presidendivalimised üle elab, siis minnakse riigikogu valimisteni välja, ütles politoloog Tõnis Saarts tänases saates. Ta tõi esile, et Keskerakonna soov on igal juhul võimul püsida ning Reformierakonda võimaliku partnerina ei usaldata.

Martin Helme ütles: „Jüri on Eesti poliitika kõrgpilotaaž.” Teie ütlesite: „Jüri Ratas on Eesti poliitikas ainulaadne talent.” Mis ajast olete te Martin Helmega samadel seisukohtadel?

Ma ei tea, mida Martin Helme täpsemalt silmas pidas. Mina pidasin silmas seda: on raske ette kujutada teist poliitikut, kes suudaks nii keerulist koalitsiooni koos hoida ja nii keerulisi olukordi lahendada. Ratase stiil on algusest peale olnud selline: enne me ruumist välja ei lähe, kui kokkulepe või kompromiss on saavutatud. On raske ette kujutada, et sedasorti koalitsiooni hoiaks koos Kaja Kallas või Indrek Saar või mõni teine poliitik.

Kas peaks siit välja lugema ka teatud imetlust?

Kui vaadata puhtalt seda aspekti, kuidas poliitikud oma eesmärke saavutavad – selle koalitsiooni säilitamine on Ratase eesmärk –, siis jah, siit võib tõesti imetlust välja lugeda. Kui vaadata väärtuste ja ühiskondlikku aspekti, siis ma ei ole selles kindel, et kõik sellest olukorrast võitjana väljusid.

Seotud lood:

Olete öelnud, et tegemist oli väärtuskriisiga. Palun, aidake mõista, missugustest väärtustest me ikkagi räägime.

Pidasin silmas väärtusi, mida nad ise deklareerisid, viidates põhiseadusele. EKRE viitas sõnavabadusele, mille tõlgendused võivad olla väga erinevad, aga EKRE selle väärtusena lauda tõi. Keskerakonna puhul võiks rääkida universaalsest kodakondsusest, mis on samuti põhiseaduslik väärtus. Ehk siis: kodanike väärikus ei saa sõltuda soost, rahvusest, rassist, seksuaalsest sättumusest jne. See liberaalne põhimõte on kirjutatud meie põhiseadusesse.

Kuula siit.

Põhiseaduse juurde lõpuks välja jõutigi. Kas pole kummaline tulla võimule selleks, et hakata koos koalitsioonipartneritega põhiseadust lugema, ja tõdeda, et see kehtib?

Jah, seda olukorda vaadates tekib veidi sürreaalne tunne. Kuhu me oleme Eestis jõudnud? Kuid vähemalt ühele koalitsiooni osapoolele näibki olevat vajalik aeg-ajalt põhiseaduse põhimõtteid üle korrata. Siit küsimus teistele osapooltele: kui see niiviisi on, siis kui tegus on selline koalitsioon? Kui isegi alusväärtustusi tõlgendatakse erinevalt.

Lepiti kokku, milles lepiti, läksid loetud tunnid ja Urmas Reitelmann tegi jälestusväärse avalduse ETV saatejuhtide kohta. Kas pole see küllaldane tõendus, et üks koalitsiooni osapool ei pea ühtegi kokkulepet?

Need, kes suudavad hinnata Eesti poliitilist konteksti, mis hakkab lahti rulluma seoses rahvahääletusega, said aru, et sellest kokkuleppest kinni ei peeta – seda hakatakse tõlgendama nii, nagu osapooltele sobib. Nii et see deklaratsioon, selle mõisted ja põhimõtted hakkavad olema kummist. Ma oleks tõsiselt imestunud, kui see läheks teistmoodi. Võib ju olla optimist ja loota, aga oma kakskümmend aastat poliitikat jälginud inimesena ma nii naiivne ei oleks. Ehk on mingi lootus, et kõige teravamaid avaldusi ei tehta. Reitelmanni juhtum näitas siiski, et piire ei ole.

„On lootust” tähendaks, et üks koalitsiooni osapool muudab oma provotseeri-eskaleeri-improviseeri-strateegiat. Aga miks ta peaks?

Vihjasin oma Vikerraadio päevakommentaaris samale aspektile. EKRE on oma edu üles ehitanud strateegiale, mis tähendab tugevat vastandumist ja provotseerimist, reljeefset kõnepruuki. EKRE poolt vaadates: miks peaks loobuma sellest, mis on erakonnale edu toonud? Ei peaks ja ei kavatsetagi.

Mis on Jüri Ratase roll? Kas talle piisab kuupäevadest ja aastaarvudest tema kui peaministri nime taga Vikipeedias või esitab ta endale kord ka inimliku küsimuse: mida ma tegin?

Poliitikud leiavad alati põhjendusi näitamaks, et nende aeg oli üks kuldsemaid ajastuid riigi ajaloos. Kui Jüri Ratas 2016 võimule tuli, siis oli lootus, et tal õnnestub pärast Reformierakonna pikka valitsemisaega luua rohkem sotsiaalset õiglust ja võrdsust. See oli olnud Keskerakonna retoorika. Tänaseid arenguid vaadates ei ole ma kindel, et sellele on lähemale jõutud või on pigem liigutud vastupidises suunas. Kohati, tundub, on liigutud vastupidises suunas.

Aga ega poliitikas ei loe ainult suured eesmärgid ja unistused. Eesmärgiks võib ka olla säilitada oma erakonna positsioon ja saavutada keskpikas mängus edumaa konkurentide ees. Tundub, Keskerakonna on keskpikas perspektiivis kasulikum seda koalitsiooni hoida kui minna Reformierakonnaga. Mis täpsemalt selle kaalutluse taga on, oskavad keskerakondlased ise paremini seletada. Aga muidu niisugust koalitsiooni välja ei kannatataks.

Eesti valitsus on sisuliselt ka peaministri isikus öelnud, et homoseksuaalseid inimesi tohib kiusata. Selle kokkuleppe kehtimist oleme avalikus ruumis näinud pikema aja jooksul. Millal tuleks karta vaenatavate inimgruppide muutumist ja laienemist?

Sõna ei ole ainult sõna. Ajaloost teame, et sõna saab poliitikas teoks. Tartus ja Pärnus on olnud seksuaalvähemuste avaliku vaenamise juhtumeid. Ma ei mäleta, et midagi sellist oleks varem Eestis viimase kahekümne aasta jooksul toimunud.

See on olnud võimalik, sest valitsuse meelest on see õige.

Jah, kõige ohtlikum ongi see, et antakse selge signaal allapoole: teatud käitumisnormid ja kõnelemisviis on igati okei, sest võimutipus seda probleemina ei nähta. See on ohtlik liberaalse demokraatia püsimise seisukohast, sest moodustab ühiskonnagruppide võrdne kohtlemine moodustab liberaalse demokraatia aluspõhja. Kui see põhimõte läheb Eestis kahtluse alla, siis on põhjust küsida, kas liberaalne demokraatia püsib, ja see saab olla ainult EKRE võit. Nemad on deklareerinud, et neile liberaalne demokraatia ei sobi, nad on seadnud eesmärgiks seda õõnestada. Osale inimestele see kahtlemata ei meeldi, on aga ka neid, kes leiavad, et senine valitsemisviis on oma aja ära elanud ja tuleb proovida muid.

Kui palju me eelmisel nädalal tegelikult toimunust üldse teame? Ajakirjandus kõneles kriisist, ent kas valitsuse vaates üldse mingit kriisi oli, on ehk küsitav?

Tegelikult me ei tea. Üks võimalik teooria on see, et Keskerakonda ei häirinud mitte niivõrd Mart Helme väljaütlemised, kuivõrd ta nägi selles oma võimalust rahvahääletusega seoses – sundida EKREt sellest loobuma või vähemalt ajendada selle kuupäeva muutma. Selle temaatika tõmbas käima ju valitsus, see ei olnud meedia initsiatiiv. See on huvitav detail. Teisalt, Keskerakonna nooremaid poliitikuid pahandas Martin Helme väljaütlemine, et tema erakond ei usalda peaministrit. Ilmselt käis toimunu ka nooremate keskerakondlaste põhiväärtuste vastu: koalitsioonileping ütleb selgelt, et kõiki vähemusi tuleb võrdselt kohelda.

Keskerakondlased võivad küll väljendada rahulolematust toimuvaga, aga nad ei lähe Ratase positsiooni kõigutama. Kui kaua selline seis võiks püsida?

Keskerakonna puhul osutuvad ilmselt kriitiliseks kohalikud valimised. See on lakmustest, mis näitab, kuidas seda koalitsiooni nende valijaskonnas vastu võetakse. Arvamusuuringud on üks asi, valimistulemus teine. Kui kohalikel valimistel olulistes piirkondades – ennekõike Tallinnas – ebaõnnestutakse, siis tekitab see kindlasti erakonnas sisepingeid.

Pinged on ilmselt praegugi: Mihhail Kõlvart esindab avalikult opositsiooni erakonna sees.

Kõlvart on olnud Ratase suhtes kriitiline juba algusest peale. Teatud veelahe on Keskerakonnas juba tükk aega olnud. Praegu ei ole Ratase vastastel kuigi palju jõudu ja veenvaid argumente – selleks on vaja mingit väga suurt ebaõnnestumist, et hakata Ratast kõigutama. See kriis sellist võimalust ei andnud. Anda Keskerakonna valijale sõnum, et me lõhkusime koalitsiooni ühe intervjuu pärast, milles oldi kriitiline homoseksuaalsete inimeste suhtes –, mis anti vene keeles ja kus kiideti Putinit – no andke andeks, selline argument ei müü.

Isamaa sai kätte oma pensionireformi. See võiks ehk vähendada nende huvi olla tingimata selles koalitsioonis?

Isamaale oli pensionireform kindlasti võtmeküsimus. Eks neil oli koalitsiooni võimaliku lagunemisega seoses mitmeid hirme: üks puudutas pensionireformi, mida on vaja ka rakendada – uues koalitsioonis see võib-olla nii ei toimuks, nagu nad tahavad. Kuigi vaiba alla seda pühkida ei saa, see on välja kuulutatud. Teine suurem hirm – ühine Keskerakonnaga – oli teadmine, et järgmise koalitsiooni moodustab tõenäoliselt Reformierakond, mistõttu pole kindel, kas üks või teine neist koalitsiooni kuulub. Selles asjas olid Isamaa hirmud tunduvalt suuremad. Isamaa õudusunenägu on jääda opositsiooni koos EKREga. See tähendaks Isamaa loojangut.

Kaja Kallast on palju kritiseeritud selle pärast, et ta ei suutnud praegu uut valitsust moodustada. Mis äsja ajalooks saanud hetkel Reformierakonna võimuses üldse oli?

Mingisugune võimaluste aken võis neile kriisi tipphetkel avaneda. Keskerakonnal on mitu põhjust Reformierakonnaga koos valitsust mitte teha. Peamine on usaldamatus. Nad ei tea täpselt, kuhupoole Reformierakond kaldub, kui see koalitsioon peaks lagunema. Reform võib lubada, et teeb koalitsiooni Keskerakonnaga, aga lõpuks teeb ikka Isamaa ja sotsidega. Opositsiooni kukkuda Keskerakond kindlasti ei soovi.

Reformierakond on olnud väga ettevaatlik roheliste petitsiooni asjus. Eeldatavasti sooviga mitte eemale peletada võimalikke homofoobseid valijaid?

See on Reformierakonna suur dilemma fundamentaalses väärtuskonfliktis, mida võime sõnastada avatuse-suletuse või liberaalsuse-konservatiivsuse konfliktina. Reformierakond on olnud sunnitud teatud küsimustest võtma poolikuid seisukohti. See ei ole neile mugav konflikt – ja ega see ei ole mugav ka Keskerakonnale. Varem on Eesti poliitika tuumkonflikt seisnenud rahvusküsimuses, see on nii Reformi- kui ka Keskerakonnale olnud soodne. Kuidas suurerakonnad praeguse, EKRE kehtestatud uue tuumkonfliktiga elama hakkavad, on omaette küsimus.

Olete öelnud, et rohkem kui kohalikke kardate presidendivalimisi. Miks?

Presidendivalimised on kriitiline hetk. Eesti lähiajalugu vaadeldes võib öelda, et presidendivalimised on osutunud verstapostiks, mis on käima lükanud olulised protsessid, mille tulemusena on Eesti poliitika muutunud. Kui 2001 valiti Arnold Rüütel, tähendas see kolmikliidu lõppu, kaudselt on sellel seos ka Res Publica tulekuga. 2006 sai alguse Rahvaliidu hääbumine, presidendivalimistel toimuv oli kättemaks Rahvaliidule selle eest, et nad seadsid Rüütli presidendikandidaadiks. 2016 toimus maavärina vääriline muutus, kui kukkus Savisaar, ja ka see sai alguse presidendivalimistest.

Missuguseid muudatusi võiksid tuleval aastal toimuvad presidendivalimised kaasa tuua?

Seda on raske prognoosida. See sõltub paljuski sellest, kas koalitsioonierakonnad suudavad välja käia ühise kandidaadi, kas see kandidaat ka n-ö peab ehk kas tema poolt hääletatakse, kas tuleb ette reetmisi ja alt ära hüppamisi. Ent vaadates varasemat ütleksin: Eesti eliit, karda presidendivalimisi. See ei ole naljaasi.

Kui kaua valitsus praegusel kujul vastu peab?

Vaatame, mis toimub enne ja pärast kohalikke valimisi. Samas kompotis on presidendivalimised, see on kriitiline hetk. Kui nad selle üle elavad, lähevad järgmiste valimisteni välja.