VILJA KÜSIB | Mart Siilivask kavatseb Lugejakirjaga Ameerika vallutada

 (15)

Teid juba ligemale kaks ja pool aastat naerutanud Lugejakiri.ee on alles algus. Mart Siilivasel on palju suuremad plaanid, kui te siiamaani teadsite – siseneda Ameerika huumoriturule.

Oleksin peaaegu sind tutvustades öelnud Lugejakirja peatoimetaja, aga seda Lugejakirjal vist ei ole?

Ma täidan seal kõiki ametikohti: peatoimetaja, andmesisestaja, kirjutaja jt.

Impressumit ei ole, seal võiks see ju kirjas olla?

Ei ole jõudnud.

Kuidas sul see Lugejakiri.ee tegemise mõte üldse tuli ja kaua aega läks mõtte teostamiseni?

Mõte tuli juba 2015. Siis ma tahtsin teha portaali, millesse inimesed hakkavad lugejakirju kirjutama, nagu nad saadavad neid Delfisse, Postimehesse. Kui ma seda lõpuks tegema hakkasin, siis ma sain aru, et see ei pruugi tööle hakata. Et inimesed ei hakka kirju saatma. Siis otsustasin hakata ise uudiseid tegema, sealt edasi oli lihtne: veebisait üles ja hakkas minema.

Täna ei tee sa seda lehte ilmselt enam mitte üksi?

Minu jaoks on see kompliment. Päris üksi ei tee jah, aga enamiku lugusid kirjutan ise ja pildid otsin ka ise. Üks sõber aitab kujundada. Siis on mul veel inimesed – mina neid ei tunne...

Sinu toimetuse liikmed on sulle tundmatud?

Ma tean nende nimesid. Nad kirjutavad mulle, saadavad e-maile. Vihjeid tuleb iga päev, see on tore, et inimesed mõtlevad kaasa ja pakuvad ideid välja. Mõni saadab ka artikleid, osa panen üles, ja saatja nime panen alati alla. Holger, ma tervitan sind, kes sa mulle vahel kirjutad (lehvitab kaamerasse). Kirjutajaid ei ole palju, püsivamaid on tegelikult üks-kaks.

Kuula siit.

Sinu peamine inspiratsiooniallikas on ajakirjandus, õige?

Jah, kui ma näen ERRis või Delfis või kuskil uudist, siis hakkab mul pealkirja peale kohe oma film jooksma. Inspiratsioonis saan ka tänavalt, sotsiaalmeediast, igalt poolt.

Ajakirjanikukoolitus on Lugejakirjas selgelt tunda. Aga tänapäeval õpivad ajakirjanikud koos suhtekorraldajatega. Kumb sinu eriala oli – või saadakse bakalaureus kätte mõlemas ja spetsialiseerutakse magistris?

Ülikoolis kaldusin ma ikka rohkem suhtekorralduse poole. Ajakirjaniku töö tundus mulle tookord liiga keeruline. Liiga närvesööv. Igatahes läksin koolipingist tööle suhtekorralduse alale.

Lugejakiri.ee on ajakirjanduse paroodia. Kas Eesti ajakirjandus on nii kehv, et seda tingimata peab parodeerima või pigem nii hea, et ta on parodeerimist väärt?

See on küll keeruline küsimus. Minu jaoks on see lihtsalt üks mõnus ja äge väljund. Koht, kus ma saan ennast välja elada ja esitada oma versioonid uudistest. Tundub, et inimestele meeldib.

Ütled, et Lugejakiri on kõige usaldusväärsem uudisteallikas.

Ei ole siis või?

Kindalt on, vähemasti minu jaoks on. Aga mõni võib lüüa kahtlema, et äkki mõnitad ajakirjanikke?

Ei mõnita kedagi. Ma ei pea kellegi peale viha ega maksa kätte. Kõik saavad oma jao, ma ei vali pooli.

Oled töötanud selliset humoristide alluvuses nagu Rein Lang ja Villu Reiljan. Mida sa neilt õppisid?

Huumori mõttes võib-olla mitte midagi, aga nendega oli naljakas koos töötada küll.

Keda tõstaksid praegustest poliitikutest esile juhtivate humoristidena?

Nad kõik pakuvad mingil määral ainest, alates Ratasest lõpetades Kiige, Helmete ja Seedriga. Poliitikud on väga tänuväärne materjal. Olen näinud, sotsiaalmeeediast kirjutatakse, kuidas Lugejakiri võin end kinni panna, sest poliitikud toodavad suuremat absurdi – see on ka tõsi –, mulle tähendab see lihtsalt, et pean veel rohkem pingutama ja vinti peale keerama.

2018 ei teeninud Lugejakiri veel midagi, kuidas on finantsseis nüüd?

See on nagu auto, mis sõidab veel viimaste aurude peal.

Sul hakkab raha otsa saama!

Mul ei ole seda raha kunagi olnudki. Eks ma oma rahakotist panen sinna natuke ja mul on toetajaid ka. Toetamise koht on lehel olemas ja inimesed toetavad ka. Osa annab kaks eurot, osa annab sada. Raha kulub reklaami peale sotsiaalmeedias – seda ma enam ei tee –, arenduse peale – sinna on läinud kõige rohkem raha –, sellele lisanduvad igakuised veebilehe ülalpidamiskulud.

Nii, sul on rahastajad. Nimed, summad?

Need on täiesti tavalised inimesed, kes on otsustanud, et neile meeldib see, mis ma teen. Olen inimestele väga tänulik.

Kõige suurem summa, mis on sulle annetatud?

See oli, arvan, kolmsada eurot.

Miks on 2019. aasta majandusaruanne esitamata?

See on tegelikult valmis, raamatupidaja käes. Ma pean veel tegema ühe kliki ja siis läheb üles.

Miks on viimases kvartalis maksud tasumata?

On või? Selle ma pean üle vaatama.

Krediidiinfo andmetel on firmas üks töötaja. Kas endale palka maksad?

Ei, seda ei ole ma küll suutnud teha. Kõik on veebilehe alla läinud.

Kui palju on sulle tulnud kohtukutseid, nõudekirju?

Kohtuga on ähvadatud seitse-kaheksa korda. Ähvardanud on üsna tuntud inimesed.

Räägime nimedest!

Ma ei hakkaks nimesid nimetama... Üks on hästi tuntud toitumisnõustaja.

Uudis, mis ütleb, et Erik Orgu läks üleöö paksuks, on maha võtmata.

Ma tegin selle ära, teadmata kringliskandaalist, see tuli alles pärast. Võib-olla ta sellepärast saigi vihaseks, et kuskilt on teada saadud....

...et ta sööb kringlit?

(Naerab.) Jah, see oli naljakas.

Orgu saatis nõudekirja või ähvardas?

Pigem ikka ähvardas.

Sa ei kartnud?

Mida ma kardan? Et ta teeb mulle dieedikava või?

Nõuab raha.

Ma oleks hea meelega kohtusse läinud, ta oleks mulle ainult reklaami teinud.

Aga Evelin Ilves, kelle tselluliit reostas Läänemerd?

Evelin Ilves ei ole mulle kirjutanud.

Peeter Helme, kes valmistas lapsi ette traditsiooniliseks perekonnaks?

Ei ole pöördunud. Üks tuntud selgeltnägija ähvardas küll kohtuga, aga kui ma talle selgitasin, et tegemist on satiirilehega, rahunes ta maha.

Kui tihti sa pead selgitama, et see on nali?

Ma ei pea seda enam tegema, pole õieti kunagi pidanud. Sotsiaalmeedias jagades ütlevad inimesed ise, et tegemist on naljaleheküljega.

Aga päris alguses sa ikkagi pidid. Kaitseväele, politseile?

Politseiga oli selline lugu, et panin üles loo, mis ütles, et enam ei pea helkurit kandma. Politsei võttis ühendust ja palus maha võtta, sest inimesed helistasin tõsimeeli politsesisse ja küsisid, kas tõesti ei pea enam helkurit kandma. Korra tegin loo, et kõik inimesed, kellel on politseiautodega sarnased autod, võivad selle eest toetust küsida, sest inimesed võtavad liikluses ju hoo maha, kui nende järel sõidab must Škoda. Siis hakati ka politseisse helistama ja toetust küsima.

Robert Sarvelt pole sa nõudekirju saanud?

Ei ole. Küll aga ERIAList, just kuu aega enne nende skandaali. Nende jurist kirjutas mulle siis pika ähvarduse, et kui maha ei võta, siis on kohtusse minek.

Võtsid maha?

Ei. Ja kohtusse nad ka ei läinud.

Kuivõrd sind mõjutab teadmine, et tegelikult on Eestis huumorisaadet hagetud?

Ei mõjuta absoluutselt. Las käia, kui keegi tahab proovida.

Sa ei karda, et äkki kaotad kohtus?

Ei karda. Ja kui see peaks mingil põhjusel juhtuma, eks siis tuleb see vastu võtta ja teha korrektuurid.

Sul on üks külg veel, Skunk.ee. See pole käima läinud?

Selle ma tegin enne Lugejakirja käeharjutuseks, et teada saada, kuidas sait ja meemid töötavad. Seda ma edasi ei arenda. Võtan selle ilmselt varsti maha.

Kui palju saab Lugejakiri.ee lugejakirju?

Null. Klassikalisi lugejakirju ei tule.

Me peame rääkima sinu huvide konfliktist. Sest kuidas teisiti peaks suhtuma sellesse, et oled Eesti Panga pressiesindaja?

Mulle on Lugejakiri ja Eesti Pank kaks täiesti eri asja. Üks veel natuke aega minu põhitöö ja teine mu eraasi.

Sulle antakse kinga?

Ei, minu tähtajaline tööleping saab varsti läbi. Olin aasta aega asendaja.

Aga miks sind üldse sinna tööle võeti? Madis Müller ei taibanud, et võib sattuda Lugejakirja?

Eks nad teadsis seda riski, kui mind palkasid. Aga see ei ole kuidagi mu tööd pangas seganud.
Küll aga on see seganud Lugejakirja. Madis Mülleri nimega sissekandeid ma ei leidnud.

Sa oled lojaalne Eesti Pangale ja mitte Lugejakirjale!

(Naerab südamest.) Eesti Pangast olen ma lugusid teinud küll. Madist Müllerist tõesti ei ole.

Lubasid äkki kohe alguses, et Madis, kui sa mind tööle võtad, siis ma sind Lugejakirjas ei koti?

Ei, sellist vestlust ei olnud.

Missugune siis oli?

Tavaline tööintervjuu.

No aga kas siis Eesti Panga president paroodiat ei väärigi?

(Naerab ikka.) Madis on juhi ja inimesena väga mõnus tüüp. Nalja mõistab ta väga hästi.

Seda vähem saan ma aru, miks teda pole parodeeritud.

Noh, võib-olla, kui tööleping on lõpetatud...

Ajalehtede tellimise raha hoiad Eesti Pangas kokku, seal on kõik lehed tellitud?

Ega ma maksumüüride taha eriti ei vaata. Mul hakkab juba pealkirja peale film jooksma. Vahel on võib-olla vaja mõnda tsitaati otsida.

Seda on ajakirjanikel kurb kuulda – sa ei vaja nende toodangust enamat kui pealkirja.

Vajan ikka, ja pealkiri on tähtis.

On sul huumorit tehes mõni kaugem eesmärk? Muuta ühiskonda, näidata inimestele peeglit? Või tahad sa neid ainult naerma ajada?

Kõik vastused on õiged. Naljakalt kirjutas Linnar Viik Twitteris: kui ta näeb kuskil sõna Lugejakiri, siis tekib tal Pavlovi refleks, ootus, et ta saab lugeda midagi üle vindi keeratut. Ja mul endal on ka! Kui ma näen, et keegi jagab sotsiaalmeedias lugejakirja, siis mõtlen: oo, mis ma jälle kirjutanud olen? Ja siis tuleb välja, et see on tavaline lugejakiri, mingist teisest portaalist võetud.

Jah, muidugi, ma peegeldan seda, mis ühiskonnas toimub. Loomulikult teen ma nalja. Kaugem eesmärk... Praegu ma proovin Eestis kätt, kunagi aga võib-olla USAs.

Sul on rahvusvahelise laienemise plaanid?

Väga huvitavalt sõnastatud. (Naerab.) Aga jah, võib-olla prooviks kunagi seal, sest seal on rohkem raha.

Kas sa tunned USA elu nii hästi, et seda parodeerida?

Ei tunne. See tähendaks ikkagi kohapealsete kirjutajate leidmist.

Nii et sinu unistus suurest meediamajast ei hõlma mitte ainult Eestit, vaid kogu maailma?

No vähemalt Ameerikat. Sinna võiks tõesti jõuda või vähemalt proovida sinna jõuda. Seal on suurem publik. Näiteks The Onion on näiteks väärt üle 500 miljoni dollari. Tal on küll palju asju küljes, aga raha teenib ta nalja pealt.

Okei, raha on rohkem. Aga konkurents on ka palju tihedam.

Tõsi. Aga kas ma ei peaks proovima?

Muidugi peaksid! Ma elan sulle kaasa. Aga missuguses nišis?

Eks ma tegeleks ikkagi paroodia ja satiiriga. Praegu on mul õppimise aeg. Ja kui ma seal midagi teeksin, siis peaksin uuesti õppima, et tabada ära õigeid hetki ja teemasid.

On sul juba kontakte rahastajatega?

Ei, veel ei ole.

Sul on veel üks teine ettevõte. Tegeleb jaemüügiga väljaspool kauplusi, kioskeid ja turge. Aruanne samuti esitamata. Mis ettevõte see selline on?

Selle lõin ammu, see on lihtsalt üks keha, panen selle kinni.

Lugejakiri on tuntud, sina mitte eriti. Räägi meile midagi, mida me sinust ei tea. Palju sul lapsi on, mitmes naine?

Mulle sobib hästi, et mu nägu ei ole tuntud. Tahan, et Lugejakiri oleks tuntud, mitte mina. Eraelulistele küsimustele ei soovi ma vastata.

Aga ehk oleks sa nõus rääkima oma hobidest?

Jaa, miks mitte. Praegu valmistun tegelema detektorismiga.

Mida see peaks tähendama?

See on, kui otsid midagi metallidetektoriga. Kaalun, mis masinat osta, olen liitunud Facebooki grupiga, uurin, mida inimesed Eesti maapinnast leiavad.

Hakkad otsima väärisesemeid, kulda?

Minu eesmärk ei ole isegi millegi leidmine, värskes õhus on mõnus liikuda.

Missuguste naljade peale sa ise naerad? Sa ju ei naera kogu aeg oma naljade üle?

Tavaliselt on nii, et kui mulle endale meeldib, siis see nali lendu ei lähe. Siis teen enda arvates keskpärase loo – ja inimesed naeravad ja jagavad. Mul on keeruline tabada keskmist maitset, aga olen ka loobunud seda püüdmast. Kirjutan seda, mis mulle endale meeldib. Inimeste huumorisooned on erinevad, minu oma kaldub musta poole.

Musta huumorit on Lugejakirjas ju vähe?

Jah. Eks ma vaikselt siit-sealt jälle proovin.

On su eesmärk haarata võimalikult laia publikut või on osa jagamisi sulle väärtuslikumad kui teised?

Rohkem lugejaid on loomulikult eesmärk. Panin nüüd Google’i reklaami külge, nii et rohkem külastajaid tähendab mulle ka rohkem tulu. Mõned eurod on juba tiksunud.

Ütle siis ka külastajanumbrid välja.

Kuus 100-150 000 unikaalset külastajat. Peaaegu kümme protsenti eestlastest loeb Lugejakirja.

On see lagi või on veel arenguruumi?

Oh, kõvasti on minna. Kaks aastat olen alles teinud, seda on tegelikult vähe.

Mida ootad uuelt aastalt?

Ootan, et 2020 elu ei jätkuks. Kodus karantiinis oli küll mõnus olla ja kodukontoris töötada, aga liikumisvabadust oli vähe.