Miks juhised ja soovitused kooli alguse reeglite kohta nii hiljaks jäid?

Juba kevadel oli lootus, et 1. septembril saavad lapsed tavapärasel viisil kooli minna. Nüüd oodati selget sõnumit koroonahirmu asjus. Need, kellega me otsuste langetamiseks konsulteerime, ei ütle meile juulis, missugune on olukord augusti lõpus. Tulime kokku nädala plaanitust varem. 17.-19. augustil tulevad õpetajad kooli ja 19. augustil tegime pressikonverentsi.

Te ei tahtnud pigem vist oma puhkust katkestada?

Meie ministeeriumis, kinnitan teile, on inimesed augustist tööl tagasi.

Millal teil puhkus täpselt lõppes? Millal saite maalt tulema?

Raske on öelda, millal ta sel aastal algas. Juulis olime tõesti mõne päeva maal jaheda ja vihmase ilmaga. Kui ilmad läksid ilusaks, olin tööl tagasi.

Kas teie lapsed kooli minna tahavad?

Jaa ja ei. Kui küsimuse all on, kas digiõpe või tavaõpe, siis kindlasti tavaõpe. Aga kui ma päris ausalt ütlen, siis suve läbisaamist nad muidugi ei oota. Suvi ja mõnus kodusolemise periood on ikka eelistatud.

Ida-Virumaa omavalitsusjuhid on kehvade koroonanumbrite pärast juba mures. Kuivõrd ollakse valmis välja öeldud juhiseid käigupealt muutma?

Reeglites on kirjas, et seekord me ei lähe – vähemalt mitte senikaua, kui see on võimalik – üleriigiliste sulgemisteni, vaid vaatame iga kooli ja piirkonda eraldi. Ei ole vaja minna karmilt kallale Hiiumaale või Lõuna-Eestile, sest seal on numbrid nullis. Isegi juhuslikke nakatumisi ei ole. Ida-Virumaal on otsused tehtud koolide ja lasteaedade kaupa.

Õpetajate hulgas on hulk eakaid inimesi, kes on seoses koolide avamisega oma tervise pärast mures. Missugust tuge neile pakutakse?

Riskirühmas on inimesed 70-75aastased ja vanemad. Nii eakaid õpetajaid on meil siiski üksikuid.

Ka kuuekümnesed on põhjendatult mures.

Jaa, ma pidasin silmas meditsiinilises mõttes – et kellel on suurem tõenäosus sattuda hingamisaparaadi alla. Kuid riskirühmas võib olla ka noor inimene, kui tal on astma või mõni muu haigus. Võtame seda muret tõsiselt. Neid õpetajaid, kes on juba väljendanud, et nad ei taha kooli tulla, on üsna palju. Nemad on öelnud, et tahavad pigem teha digitunde, töötada nende lastega, kes jäävad koju. Üldine, suur pilt on siiski selline: õpetajate hinnangul oli kevad huvitav kogemus, millest võiks võtta parima, aga nüüd tahavad nad ikkagi tavapärasele õppetööle minna.

Kuula siit.

Varem või hiljem tuleb tõenäoliselt hakata digiõpet ja tavapärast õppetööd kombineerima. On teil mõni mõte, kuidas õpetajatele topelttööd kompenseerida?

Kevadel käis arutelu peamiselt selle üle, kuidas saaksime kõik haridustöötajad palgal hoida. Oli ka neid omavalitsusi, mis ütlesid: oot-oot, mitte kõik nad ei ole ju nii hõivatud. Kurb on tõdeda, et paljud huvitegevuste õpetajad kaotasid palgas, mõni omavalitsus võttis lausa kolmveerand palka maha.

Ikkagi, kui sügisel tuleb teha topelttööd?

Võib-olla tuleb. Vaatame, kuidas olukord kujuneb. Loodame, et valdavat digiõpet ei tule. Kui see tuleb koolis klassi või kahe kaupa, on see korraldatav. Kui suhe on pool ja pool, siis tuleb vaadata, kuidas koormused jagunevad.

Kuidas hakatakse lahendama olukordi, kus üks paralleelklass on koolis ja teine kodus? Või kui näiteks õpetaja on haige, mida teevad siis lapsed koolis tema tunni ajal?

Osa kooli on ära otsustanud, et nad ei anna mitte tavalisi digiõppetunde nagu kevadel, vaid annavad õpilastele kaheks nädalaks üldised juhised, mida nad peaks selle aja jooksul tegema – ning pühenduvad neile, kes käivad koolid, ning annavad individuaalseid konsultatsioone. Kui haigestuvad üksikud õpetajad, asendatakse neid tavalises korras. Digiõppe kaudu saab ka haigestunud õpetaja tundi anda. Kui haigestunud õpetajaid on rohkem, suunatakse nende klassid koju digiõppele.

Eriolukorra uuesti väljakuulutamist tahaks valitsus vältida.

Viimase võimaluseni.

Sest valijad ei taha seda enam – kevad oli õudne, majandusele mõjuks see kohutavalt.

Pigem seisneb mure selles, kas see kalkuleeritud risk oleks uuesti samaväärne, et majandus kogu täiega seisma panna.

Aga kui olukord läheb päris halvaks?

Siis tuleb seda teha.

Kuna praegu keegi eriolukorda enam ei taha, peaks asi selle väljakuulutamiseks olema halvem kui kevadel?

Märtsis-aprillis ei langetanud keegi otsuseid arvamusküsitluste järgi.

Te olete ise tunnistanud, et ootusi võeti arvesse.

Me lähtusime inimeste tunnetusest. Näiteks koolijuhid andsid järjest teada, et nii või teisiti saadavad nad õpilased mingiks perioodiks koju. Hirm liikuda – kasutada ühistransporti, koolibussi minna – oli juba nii suur. Enamik 27 EL-i riigist tegi eriolukorra otsuse just sel ajal. Ja me olimegi sarnases olukorras. Soomlased ja lätlased tegid sedasama, rääkimata sakslastest või prantslastest.

Nii et sügisel vaatate jälle teiste pealt?

Praegu on olukord täiesti teine. Isegi Prantsusmaa, kus numbrid lähevad järjest üles, ja Hispaania on öelnud, et nad vaatavad piirkonniti. Ei ole enam põhjust kõike kinni panna. Meiegi vaatama piirkondade kaupa, kui ei ole põhjust teha teisiti. Ka seadust on muudetud ning eriolukorda juhtimises ei ole enam vaja.

Tervisameti tippspetsionalist Martin Kadai rääkis hiljuti LP-e antud intervjuus, kuidas valitsus tervisametile koti pähe tõmbas. Miks te eksperte ei taha kuulata?
Kadai oli kommunikatsiooniekspert, ma ei ole kindel, et ta meditsiiniekspert on.

Kadai oli erakorralise meditsiini osakonna juhataja.

Ekspertidel on sageli palju eri arvamusi ja kindlasti palju stsenaariume. Otsus tuleb teha keskel ja vastutus tuleb ka võtta. Terviseametis töötab palju superinimesi, kes teevad oma tööd kogu hingest.

Martin Kadai nende hulka ei kuulunud? Merike Jürilo ka mitte?

Vabandan väga, aga küsimus pole ei Kadais ega Jürilos. Ühed eksperdid soovitasid ühte, teised teist. Valitsus pidi tegema otsuse. Jah, ma tegime ehk konservatiivse ja range otsuse – aga mitte nii range nagu enamikus riikides. Näete ise, Eestis me tänaval maske ei kanna.

Koolidele ei soovita ka?

Koolidele ka siiani ei soovita.

Klassid on suured. Gümnaasiumis otsest piirangut pole, aga 40 ja rohkem õpilast klassis on ikka üle mõistuse. Põhikooli klassi suuruse sätestab seadus. Miks ministeerium seaduse täitmist ei jälgi?

Seaduses on antud lõtk. Kui on vaja üks või kaks õpilast juurde võtta, siis saab seda põhjendatuse korral teha.

Põhikoolis 26.

Jah. Ka minu lapsed käivad koolis, kus klassid on oluliselt suuremad. Olen hoolekogu liige ja tean, et iga noore inimese juurdevõtmist arutab hoolekogu hoolega. Tihti on koolivahetus seotud koolikiusamise, psühholoogilise toe vajadusega või mõne muu keerulise olukorraga. Ja klassid on tõesti suuremad kui 30 õpilast.

Seaduse järgi ei või nii olla. Miks seadusest kinni ei peeta?

Selle pärast, et iga lugu on seda väärt ning kõrvale teise klassi avamine ei ole lihtsalt võimalik. Suures pildid on meie koolid siiski väikesed ja õpilastele lähenetakse individuaalselt. Jutt käib ikkagi Tallinnast, Harjumaast, Tartust.

Keskerakond valis viimati Jüri Ratase jälle esimeheks veenvate häältega. Peeti kõnesid: Ratas ise oli ümmargune nagu alati, Jaanus Karilaid kiitis Isamaad ja EKRE-t, teie aga kõnelesite...

...veidi kriitilisemalt.

... libedast ja mõnusast Reformierakonnast. Tõstatasite küsimuse, kas Keskerakonnale sobib partneriks paremini EKRE või libe, aga mõnus Reformierakond. Palun, vastake sellele küsimusele ise.

Kõigepealt, Jüri Ratast tõesti toetatakse väga – ja mitte ainult erakonnas, peaministrina toetavad teda ka teiste erakondade valijaid. Eriti huvitav on, et teda toetab ka suur hulk Reformierakonna valijatest. Ja kõnesid oli rohkemgi, Mihhail Kõlvart pidas kõne...

Aga jõuame nüüd küsimuse juurde.

Ei ole ju võimalik varjata, et EKREga koalitsiooniläbirääkimistel maailmavaatelist ühisosa leida oli äärmiselt keeruline.

Ma saan aru, te olete selle tänaseks leidnud?

Maailmavaatelist ühisosa? Ei. Me oleme leidnud täiesti normaalse töövõime. Kriitilistel hetkedel on see kiiresti olemas.

Kuidas ikka selle maailmavaatelise ühisosaga on?

Maailmavaateline ühisosa on meil väga väike. Me mõistame teineteist ehk maapiirkondade arengu küsimustes, muudes küsimustes oleme üsna erinevatel seisukohtadel.

Mille poolest oleks teile halvem see libe ja mõnus Reformierakond?

Olen olnud kaks korda Reformierakonnaga valitsuses. Punaseid jooni oli veidi liiga palju. Kindlasti mõjub opositsioon Reformierakonnale hästi, usun, ta areneb seal. EKRE-l on retoorika selline mustvalge, aga reaalses tööelus on nendega võimalik rääkida, selgitada ja argumenteerida. See oli Reformierakonnaga oluliselt keerulisem.

Kui jutt läks retoorikale, siis võiksime rääkida Martin Helme viimasest väljaütlemisest president Kersti Kaljulaidi aadressil. Ta nimetas Kaljulaidi sõgedaks naiseks, kes vihkab Eestit. Veel mõnda aega tagasi oleks selline väljaütlemine tootnud hulga pealkirju, praegu ei märka seda enam suurt keegi. Kuivõrd tunnete valitsusliikmena vastutust avaliku ruumi muutumise pärast?

Ma arvan pigem, et see on isikutes kinni. Kui Jürgen Ligi midagi ütleb, näiteks naiste kohta, siis me kõik ohkame: see on Jürgen. Kui Igor Gräzin ütleb midagi omapärast, siis öeldakse, et ta ongi omapärane. Selliseid reljeefseid, omapäraseid väljatütlejaid on Eesti poliitikas ikka olnud, ja nad on üsna populaarsed. Tegelikult ei tohiks me selliseid väljaütlemisi aktsepteerida. Loomulikult tunnen ma vastutust. Koolis on igapäev selliseid arutelusid, kus öeldakse, et nii ei tohi teha, õpetajad kutsuvad kogu aeg korrale ja ütlevad, et nii ei saa. Kui poliitikas ja avalikus ruumis on sellised ütlemised lubatud, siis on väga raske perekonnas öelda, et see ei ole aktsepteeritav.

Peaminister Jüri Ratas on EKRE poliitikute väljaütlemiste pärast korduvalt vabandust palunud. Viimasel ajal ta seda enam ei tee. Mitu korda on teil olnud häbi selle pärast, mismoodi nad räägivad? Mitu korda olete teie tahtnud vabandust paluda?

Mina usun sellesse, et kui inimene eksib, siis peab ta kindlasti vabandust paluma. Mina olen seda alati valmis tegema, ka oma laste ees vabandama. Aga teise inimese tegevuse eest ma vastutust enda peale ei võtaks ja tema eest ei vabandaks.

Aga olete te tundnud häbi selle pärast, mis on avalikus ruumis korduvalt juhtunud?

Ma vastan pigem niipidi. Jah, meil on olnud väikeses ringis arutelusid EKRE poliitikutega, kus ma olen ruumist lahkunud. Jah, neid hetki on olnud. Aga avaliku ruumi debatt... Noh, jah. Mina sellist sõnavara ei kasutaks, aga presidendi ja EKRE suhted on keerulised olnud väga pikka aega.

Otsest vastust, kas teil on olnud häbi, ma siiski ei saanud.

Avalikus ruumis, selle kohta on keeruline vastata.

Kas häbi on siis midagi sellist, mis on avalikus ruumis ühtemoodi ja avalikus ruumis teistmoodi?

Jah. Privaatses ruumis on suhtumine olnud sihitud ja veidi räigem.

Tavaliselt on Keskerakonna poliitikud püüdnud jätta vastupidist muljet: et teravusi jagatakse avalikus ruumis, aga mitte silmast silma. Teie väidate vastupidist?

Ei, ma väidan, et meil on EKREga tööalane diskussioon väga töine, aga arutelud kohati... maailmavaateliselt üsna erinevad.

Teid on isiklikult solvatud – kui te ruumist välja läksite?

Ma olen end isiklikult puudutatuna tundnud, jah.

Sellist avaldust ei ole siin stuudios enne tehtud.

No te küsisite. Aga ma pean tunnistama, et minu ees on ka vabandatud.

Nn abielureferendum tuleb, koalitsioonileppes on see sees. Missugust probleemi see lahendab?

Referendumi korraldamine perekonna teemal ei lahenda ühtegi probleemi.

Miks te sellega siis kaasa lähete?

See oli valitsuse ühe osapoole peamine soov. Alternatiivid, mida arutasime, olid meile vastuvõetamatud. Referendumi korraldamine osutus tol öisel nõupidamisel kõige vastuvõetavamaks. Eks ta selline teema on... Meile perekonnaseaduse sõnastus sobib. Debatt, mille referendum kaasa toob, hakkab kindlasti inimesi vastandama ja meie erakond alati olnud igasuguse vastandumise vastu.

Miks te sellega siis nõus olite?

Sest alternatiivid, mis olid, ei olnud meile vastuvõetavad.

Olete kindel, et see, mis referendumiga seoses toimuma hakkab, on teile vastuvõetav?

Ei ole. See on koalitsiooni sees üks väga valus teema. Ei ole kahtlust, kõik soovivad, et koalitsioon püsiks töine, aga kui tulevad vahele nii põhimõttelised küsimused ja kompromissi ei leita... See tekitab kindlasti ühiskonnas vastuolusid, mida ei ole vaja.

Keskerakonna poliitikud kiitsid kangesti Sveta Grigorjeva kõnet. Aga te olete juba teist korda järjest valitsuses. Miks te pole neid probleeme lahendanud, millest ta räägib?

Eks me tegeleme sellega osaliselt iga päev. See ei ole ei ühe ega viia aasta küsimus, kuidas lähendada eri rahvusrühmi. Anname noorematele inimestele järjest rohkem võimalusi; jälgime, et eri keeletaustaga inimestel oleks võimalik avalikus sektoris tööd saada. Meie haridusministeeriumis oleme selles suhtes väga avatud. Muidugi on ka kurbi näiteid. Töötuse määr lõi esimesena ja kõige valusamalt Ida-Virumaad.

Vaesus. Teie loosung oli õiglane riik. Kus see on?

Kriisi ajal oleme pakkunud leevendusi, et mitte jõuda sinna, et töötus lendab üle saja tuhande. Me ei tohi tekitada ühiskonnas veel suuremat lõhet – aga see lõhe on olemas, loomulikult. Tahetakse kiiremaid lahendusi.

Te olete korra presidendiks kandideeritud, kas Keskerakond võiks teid uuesti esitada?

Ei. Keskerakond on peaministripartei. Üks ambitsioon korraga.

Liitu