Poliitkultuuri mõttes puutub. Selles mõttes on Martin Helme teie õpilane.
See rehabiliteerib Martin Helmet, kui te otsite üle pikkade aastate juhuslikke fraase hoopis teises kontekstis.
Ei saa parata, kõik asjad on meeles.
Aga see on inetu. Martin Helmele tuleb anda poliitiline hinnang, kuna tema otsibki endale vaenlasi. Iga südametunnistusega ajakirjanik teab, et ma ei ole olnud ajakirjaniku vaenlane. Ma annan kogu aeg kommentaare. Ma suhtlen avatult, ei ehita mingit partei häälekandjat. Aga teie heidate ette, et las ta teeb, Ligi on ka kunagi...
Mul pole mingit kavatsust Helmet õigustada, tuletasin need lood meelde ajaloolise õigluse huvides.
See annab ju alibi, kui tõmmatakse vägivaldseid paralleele. Kui Delfi samastab ennast Tallinna TV-ga, siis see on vägivald.
Mingist samastamisest pole juttugi.
Kui sõnamäng samastatakse ühe erakonna ja tema esimehe igapäevase hirmutamise, ähvardamise, mõnitamisega, mida ta teeb avalikult, söögi alla ja söögi peale. See ongi tema taktika. Siis ta saab ju alibi. Mina ei ole teda õpetanud.
Seoses Parempoolsete algatusega Isamaa sees on oravad elevil, et äkki saavad valitsusse. Kui heaks te neid võimalusi hindate?
Mina ei ole elevil olnud.
Kaja Kallas oli elevil veel enne, kui algatus välja tuli.
No ta pidi midagi ütlema. Ja tema suhtes on ootused ka kõrgel – et millal ta võimule tuleb. Minult küsitakse ka kogu aeg, et millal te selle Helme maha võtate.
Noh, ja millal siis?
See võimu küsimus ei ole poliitikas põhiline.
Kuidas siis ei ole?
Võib, ma lõpetan lause? Minu jaoks on põhiküsimus see, milleks võimu kasutatakse. Erakonna saatuse otsustab see, kas tal on paremad mõtted, paremad argumendid, kas ta teab rohkem. Ja kui ta teab ja on opositsioonis – siis ta on. Mis teha.