1. Jäeti kasutama kohene võimalus Kristen Michali tagasiastumiseks. Kusagil Reformierakonna struktuurides langetati Meikari skandaalse paljastuse ilmumise hommikul otsus, mida võiks kujundlikult kokku võtta fraasiga „upume kõik koos“. Tegelikult oli Michalil võimalus astuda kohe tagasi, samas süüdistusi omaks võtmata (viidates justiitsministrina huvide konfliktile antud teema uurimisel ning rõhutades, et poliitikas ei pea asjad mitte ainult olema, vaid ka näima ausad). Michali kohene tagasiastumine võtnuks skandaalilt vähemalt poole hoost maha.
2. Argumentum ad hominem ehk isiklikus plaanis rünnakud Meikari persooni vastu. Tuntud lavastaja ning äsja debüteerinud militaarliteraadi teravalt Meikarit ründavates artiklite ilmumises on aimata süsteemset PR-tööd. Taoliste rünnakute bumerangiefekt on võrreldav omal ajal pastori seksiskandaali käigus üllitatud „Kati anekdootidega“.
3. Reljeefsed kommentaarid Ansipilt ja Ligilt. Kui nende eesmärk pidi olema Michalilt n-ö tule ära tõmbamine, siis jäi see saavutamata. Pea- ja rahandusministri värvikad avaldused on hoopiski aidanud meedial skandaali jätkuvalt kuumana hoida.
4. Rumal idee Tarkade Kogu moodustamiseks. Thomas Jefferson on öelnud, et ainus relv, mida mõistetamatute väidete vastu kasutada saab, on naeruvääristamine. Antud kaasuses on Reformierakond ise oma väiteid naeruvääristama asunud.
5. Äripäeva ähvardamine kohtusse kaebamisega. Põhjus pole küll otseselt Silvergate, vaid Äripäeva väited Reformierakonna kirjastustegevuse hämara tausta kohta. Ajastuselt ning sisuliselt on aga selle loo puhul tegemist Silvergate´i jätkuga. Mitte miski ei hoia skandaalset teemat pikemalt meedia huviorbiidis kui aastaid kestev kohtuvaidlus. Mitte miski ei tekita ajakirjanikes suuremat solidaarsust kui ühe meediakanali kohtusse hagemine.
