Eestis juuakse ühe januse suu kohta samapalju alkoholi kui Brežnevi ajal. Samas on lisandunud tuhandeid narkomaane, keda noil kaugenevail aegadel siinkandis peaaegu polnud, kirjutab Anti Liiv SL Õhtulehes.

Ometigi on viinatootjad rahulolematud ja nõuavad riigikogult õigust joota eestlastele senisest enam viina.

Kuna euroliit kardab eelkõige narkomaane, siis reformiajastul unustati nn. vanaeestlastest alkohoolikud sootuks. “Narkomaan on aga uudne nähtus, keda ohtra rahaga püütakse integreerida Eesti postkommunistlikku ja multikulturaalsesse, kõigele uuele avatud ühiskonda. Seetõttu on arusaadav, miks alkohoolik pole sotsiaalabis ammu enam prioriteet ning miks riik loodab vanaeestlastele alkoholimüügi laiendamisega parandada raha-abi narkomaanidele,” märgib Liiv.

Kuna alkohol rüüstab üha enam maapiirkondi ning ruulib Teise Eesti ridades, ei saa lähenevate kohalike omavalitsuste valimise tõttu niisama lihtsalt sellest mööda vaadata, jätkab psühhiaater. “Kui mõned aastad tagasi arutati, kas mitte putkades ei tuleks alkoholimüüki napsu parema kättesaadavuse huvides laiendada, siis nüüd on pendel teises ääres. Üksteise järel on omavalitsused hakanud alkoholimüüki kitsendama. Mõtlemata, mida pakkuda oma alkoholilembelistele elanikele asemele — siis, kui nende elu esmavajaduse rahuldamiseks mõeldu kättesaamine on järsku takistatud.”

Praegu võiks Liivi arvates siiski arutada, kas riik ja omavalitsus lähenevad kummaliste keeldudega süsteemselt alkoholitarbimise üldise kahandamise suunas, või on käimas järjekordne vangerdus, mil eestlaste ülemäärase alkoholiarmastuse süsteemne vähendamine on sponsorite nõudel peatatud ja tegeletakse majanduslikult hoopis olulisemate probleemidega. “Näiteks alkoholitarbimise soolist võrdõiguslikkust või viina ja õlle võrdõiguslikkust tagavate ametnike leidmisega,” lisab Liiv lõpetuseks.