Viimsi vallas kaevu kukkunud lapse ema: ta on tagantjärele rääkinud, et zombid elavad seal all
Kui mängutoa omanik rääkis eile Delfile, et tema andmetel jooksid lapsed enne vanemaid majast välja õue peale kondama, siis kaevu kukkunud lapse ema sõnul see nii ei olnud. "Majast tulime välja kõik koos, mitte lapsed ei jooksnud ees. Kokku 3–4 ema koos lastega. Kõik läksid oma autode poole, hakkasime sünnipäevalt koju sõitma," selgitas ema.
"Tegin auto uksed lahti ja hakkasin poisi kaksikvenda autosse panema ja teistele head aega ütlema," rääkis ta. "Kaevu kukkunud poiss jooksis siis ilmselt sel hetkel väikese künka otsa, kus oli see õnnetu auk. Küngas oli auto ees ehk kuni kümnekonna sammu kaugusel," rääkis ema.
Ema märkas lapse kadumist vaid mõne sekundi pärast. Ta tahtis poissi autosse kutsuda, kuid silmapiiril ta last ei näinud. Emale tundus see uskumatu – kuhu laps nende paari hetke jooksul kaduda sai? Nii küsis ta ka teistelt, kas keegi nägi, kuhu poiss läks. "Kõndisin kaks sammu künka poole, rohkem ruumi seal ei olnudki, ja juba kuulsin, et laps hüüab maa alt: "Aidake mind siit välja!"," meenutas lapse ema.
Poissi kohe näha siiski ei olnud, selleks pidi ema kaevult metallkaane pealt ära tõstma. "Ma usun, et laps jooksis künka otsa, astus või hüppas kaevukaanele, mis tundus piisavalt usaldusväärne – oligi metallist kate ju – ja see kate käis ilmselt ümber enda. Vajus ühelt küljelt sisse, laps sisse ja kaas tagasi peale. Ja seda kõike mõne sekundi jooksul," selgitas ema.
Tol hetkel ei olnud juhtunu loomulikult aga sugugi nii selge. "See tundus mulle täiesti uskumatu – kuidas ta nii sügavale sai nii lühikese ajaga?" sõnas ema, kellele lapse kaevus olemine tundus müstiline, sest ühelt poolt kutsus laps ise abi ja paistis, et ta polnud vigastada saanud, kuid ometi oli ta väga sügaval ja pealegi oli kaevul kaas peal. Nii oli ema esimene mõte, et ehk on eemal mingi käik, mille kaudu laps sinna alla jõudis. Nii küsiski ta lapselt, kuidas too sinna sai. "Mulle tundus see nii uskumatu, et ta sai sinna kukkuda. Kuidas ta sai nii sügaval olla, ilma et tal midagi viga oleks," rääkis ema oma tolle hetke mõtetest.
Samas oli ema jaoks rahustav teada, et kuna laps seisis sirgelt põlvini vees ja tal nähtavaid vigastusi ei olnud, siis on temaga kõik vähemalt enam-vähem hästi. "Ta oli küll väga ehmunud ja hirmunud," sõnas ema, kes esmalt lapselt uuris, kas tal on kusagilt katki. "Ta ütles, et ei, ainult kardab seda musta vett ja auku ja tahab välja saada," meenutas ema.
Just vee sees seismine oli lapse jaoks hirmus, vesi oli poisil küll üksnes põlvini, aga see oli musta värvi ja peale selle oli kaevus pime ja kõle. "Tagantjärele on ta ka rääkinud, et ta kuulis, et mingi asi on seal vee all. Ilmselt seal ei olnud midagi, aga kõik kõmises seal sees ja nelja-aastase fantaasia.. ta on rääkinud ka, et zombid elavad seal," rääkis ema, kelle sõnul nüüd jälgitakse, kuidas juhtum last psühholoogiliselt mõjutab.
Samal ajal, kui ema kaevu kukkunud poisiga rääkis, helistas teine lapsevanem numbril 112 ja oodati päästjaid. Ema püüdis poega rahustada ja rääkis, et kohe tuleb abi ja laps saab välja. Enne päästjate saabumist tuli kaevu juurde aga majas elav soomlane, kes pikemalt mõtlemata sisse hüppas ja päästeameti saabumiseni last süles hoidis. Ema on enda sõnul mehele väga tänulik, kuna laps ei pidanud enam mustas vees seisma ega ka üksi olema, mistõttu ta rahunes.
Kaev on vana tuletõrje veevõtu koht, mille suudmes oli küll kitsas betoonist rõngas, aga all suur avar tünn, mille põhjas laps seisis. "Seal oli õhku ja ruumi ja põhjas mõnikümmend sentimeetrit roostest vett. Lapse juurde alla ronida oli väga keeruline, kuna kandepinda polnud. Ka soomlane pidi väga kõrgelt hüppama ja vigastas jalga," nentis ema.
Päästjate ootamisele kulunud aeg ei tundunud ema sõnul sugugi hirmus pikk olevat. "Kui ma nägin, et mu laps on terve, siis me pidime tegelema lihtsalt sellega, et kuidas ta välja saada. Kui ta oleks olnud seal all näiteks vigastatud, siis ma oleksin võib-olla palju rohkem šokis olnud."
Saabunud päästjad tõstsid lapse ja mehe august välja, misjärel kiirabi mõõtis lapsel kõrvatermomeetriga kehatemperatuuriks 35 kraadi, see normaliseerus ema sõnul aga mõne minutiga ja viis minutit hiljem laps juba naeratas ja uuris, mis kiirabimasinas huvitavat on. Poiss viidi seejärel lastehaiglasse, kus kontrolliti, kas ta kõnnib ilusti ja pole haiget saanud ja kraaditi veel kord, kuid lubati juba samal õhtul koju.
"Kokkuvõttes täiesti uskumatu juhus, sest see kõik toimus ülimalt kiiresti, ja teistpidi väga-väga õnnelik õnnetus, sest on mustmiljon stsenaariumit, kuidas see oleks võinud palju hullemini minna," rääkis ema ja nentis, et ilmselt just madal vesi päästis lapse vigastustest, aga ta ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui vesi oleks sügav olnud.
