Vigastatud loomi aitavad ööpäevaringselt vabatahtlike organisatsioonid, riigi käed jäävad lühikeseks
Eesti metsloomaühingu juhatuse liige ja vabatahtlik Virge Võsujalg märkis, et ametnikel läks väga kaua aega, kuni nad lõpuks reageerisid. “Eile nõks enne üht päeval siis hakkasid liigutama. Seda ka pärast minu kirjeldust, et ema-nahkhiir on juba koomas, titt veel tissi otsas,” selgitas Võsujalg.
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko selgitas, et kuigi keskkonnainfo telefon 1313 töötab ööpäevaringselt, kuid keskkonnaamet sündmustele 24 tundi ööpäevas ei reageeri. “Sõltuvalt konkreetsest juhtumist ja teatamise ajast on ka juhtumile reageerimise aeg erinev. Hilisõhtul ja öösel tulnud teadetele reageeritakse järgmise päeva hommikul,” selgitas ta.
Kiilist leitud nahkhiirepoeg soovitati puuriida peale panna, mida inimene siiski ei teinud. Selle asemel helistas ta metsloomaühingusse, kes nahkhiire eest edasi hoolitses. “Meie spetsialist andis 24. juuni õhtul laekunud infole helistajale korrektset nõu, et nahkhiirepoeg tuleks viia puuriida peale, kust nahkhiire ema ta pojale omase hääle järgi üles leiaks,” vastas Rakko.
“Paraku helistaja eiras soovitust ja viis nahkhiirepoja hoopis Paidesse Eesti metsloomaühingule,” lisas ta. Metsloomaühing teavitas keskkonnaametit nahkhiirepojast 25. juuni hommikul. Seejärel viidi nahkhiirepoeg keskkonnaameti korraldusel Eesti maaülikooli kliinikumi. Võsujalg argumenteeris, et poeg oli vaid kahegrammine ning täitsa pime ning oleks puuriidal surnud.
Rakko aga leiab, et nahkhiirepoja leidmisel oleks pidanud leidja järgima saadud soovitusi, paigutama poja päeval karpi ja hoidma teda varjulises kohas kuni õhtuni, mil nahkhiired öise eluviisi viljelejatena aktiviseeruvad. “Emanahkhiir leiab oma poja hääle järgi üles ka üsna kauge maa tagant,” selgitas Rakko.
“Kevadel on looduses paljude liikide jaoks paljunemise aeg, mil võib kohata tavapärasemast enam looma- ja linnupoegi. Näiliselt abitud väikesed armsad isendid tekitavad inimestes soovi neid aidata, näiteks inimese arvates turvalisemasse kohta viia,” lisas Rakko. Seda ei tohi aga mitte mingil juhul teha. Näiliselt abitu ja üksi jäänud linnu- või loomapoeg ootab sageli Rakko väitel vanemat, kes hangib toitu ja käib poegi vaid aeg-ajalt söötmas. Reeglina inimest pelgavana ei saa aga vanem oma poega sööta, kui läheduses viibib inimene, kes halvemal juhul viib loomapoja oma kodust eemale.
“Looma ellu sekkumisega, näiteks viies loomapoja emast eemale, andes metsloomale sobimatut toitu, tassides looma tema loomulikust elukeskkonnast inimese koju, teeme talle kasu asemel kahju,” lausus Rakko.
Kui loom on abitus seisus, tuleb helistada 1313 keskkonnainfosse, kes loomaga edasi tegeleb. Siiski ei ole alati võimalik spetsialist kätte saada ning siis kipuvadki inimesed vabatahtlike organisatsioonide käest abi küsima. Võsujalg nentis, et metsloomade abistamine ongi suuresti vabatahtlike õlul, kuna ametnikud vastavad üldiselt töötundidel.
