Telk asub aiaga piiratud territooriumil, maantee ääres. Esmapilgul võib jääda mulje, et aia taga asuvad vaid tööstushooned. Nende ees on aga suur sõjaväetelk. See on maailma ühe suurima humanitaarabiorganisatsiooni Malta ordu alla kuuluva Malta abiorganisatsiooni mobiilne varjupaik. Organisatsioon töötab enam kui 20 riigis ja üks tema harusid asub Peterburis. Organisatsioon tegeleb heategevusega.

Telk 40 kodutuga
„Organisatsioon põhineb annetustel,” kirjeldab haru juhataja Mihhail Kalašnikov. „Teie ees olev telk on saadud eriolukordade ministeeriumilt.”

Telki täidavad narivoodid, mille alumised lavatsid on mõeldud erivajadustega kodututele. See on ainus paik Peterburis, kus erivajadustega kodutud saavad viibida ilma bürokraatliku asjaajamiseta, dokumentide ja arstlike tõenditeta.

„Siia tulevad väga erineva puudega invaliidid väga erinevatest rahvustest. Praegu on siin päris mitu valgevenelast, ukrainlasi. Kaks inimest on Eestist,” ütleb Mihhail.

Tema sõnul peatuvad kodutud telgis keskmiselt 2,5 kuni 3 kuud. Mõned lahkuvad kiiresti, kuna hakkavad alkoholi tarbima. Olulisim reegel varjupaigas on püsida kaine. „Mõned, kellel pole sissekirjutust ega vahel kodakondsustki, on siin aastaid,” märgib üks heategevusorganisatsiooni esindaja.

Lisaks ööbimisvõimalusele saavad külalised ka kolm korda päevas süüa. Selle eest hoolitsevad teised vabatahtlikud organisatsioonid, ka katoliiku ja õigeusu kirik. Ka krišnaiidid toovad õhtuti taimetoitu.

„Meie eesmärgiks on saada inimesed koju tagasi. Enamik neist on erivajadustega, neilt on kas amputeeritud jäse, neil on olnud insult või luumurrud. On siiski juhtumeid, mida me lahendada ei ole suutnud, näiteks mis puudutab kodakondsuseta inimesi või ikka vaid Nõukogude Liidu passi omanikke. See on meile suureks probleemiks. Kui inimesel on vene kodakondsus, on asi lihtsam,” märgib Mihhail. Ta avaldab ka lootust, et käesolev reportaaž võimaldab leida Denissi ja Aleksei sugulased Eestis. „Seda enam, et siinsed inimesed on lootusetult haiged ja me tahaks, et nad elaksid oma ülejäänud elu inimlikes tingimustes,” ütleb ta.

Malta ordu abiorganisatsiooni veebiküljel on võimalus annetusi teha. „Me küsime abi harva. Üldiselt lihtsalt näitame, mida me teeme ja kui keegi soovib siis annetada, oleme väga tänulikud,” ütleb Kalašnikov.

Läheme telki. Mõlemas telgi servas on narivoodid, telgis on televiisor ja ahi. On lausa palav. Päris telgi otsas on kardinaga eraldatud osa. Seal on naised.

Minu külaskäigu ajal vaatasid elanikke üle arstid. Kolm arsti uurisid umbes 50-aastase mehe jalga. Seda oli hirmutav vaadata. Jalga oli põlves allapoole täiesti mädanenud. Väljast kostis kiirabiauto sireen, arstid viisid mehe minema.

Eestist pärit DJ
Samal ajal räägib Aleksei mulle oma loo. „Lõpetasin Eestis kooli. Kui olin laps, töötas mu ema kalandusajakirjas fotograafina.” Vanemaks saades läks Aleksei ema jälgedes ja hakkas tegelema fotograafiaga. Tema fotosid avaldati ajalehes Sovetskaja Estonia ja Molodjož Estonii. Aleksei tegi fotoreportaaže vene staaride kontsertidelt. Ta hoiab oma arvutis jätkuvalt fotosid artiklitest, kus tema pilte avaldati.

„Siis läksin Raadio 4 tööle,” räägib Aleksei. „Minu saate nimi oli „Tvoi Stil”. See oli muusikasaade.,” meenutab ta.

„Saatega paralleelselt hakkasin tegutsema DJ-na. Alustasin lindi pealt mängimisega, siis plaatidelt. Kui Peterburgi kolisin, hakkasin kasutama arvutit,” selgitab Aleksei.

Eestis töötas ta klubides Hollywood, Decolte ja Arctic nime all DJ Nick.

Siis liikus Aleksei vanaema pealekäimisel Eestist Ukrainasse. Seal jätkas ta DJ-na ööklubides üles astumist. Mõne aja pärast likus ta edasi Peterburgi ja kolis kokku oma tüdruksõbraga, kes on muuseas samuti pärit Eestist, Narvast. Nad elasid koos seitse aastat.

Aleksei elas Peterburis 17 aastat ja töötas ööklubides nime all DJ Alan. Tema karjäär DJ-na on kestnud juba 28 aastat.

„Ma mõistan täiesti, et üldiselt olen ma oma olukorras ise süüdi. Mul oli hall pass, mida ma ei pikendanud, kui see oleks vajalik olnud. Ja kui siis Eesti konsulaati läksin, öeldi sealt, et minu soovi lahendada pole võimalik,” meenutab Aleksei. Konsul küll mõistis tema probleemi, aga ei saanud aidata. Nimelt ei luba seadus tema olukorras Eestisse naasta, kui seal ühtegi sugulast ees ootamas pole.

„Tallinnas on mul sugulastest vaid isa. Ema ja isa lahutasid, kui olin kahene. Rääkisin sellest konsulile. Konsul ütles, et tal ei ole õigust mulle isa numbrit anda,” rääkis Aleksei.

Konsul võttis küll isaga ise ühendust, kuid isa poolt reaktsiooni ei järgnenud.

Seejärel vahetus klubis, kus Aleksei töötas, omanik ja ta jäi tööta. „Harilikes klubides on siin raske tööd leida. Isegi Eestis on raske klubis tööd leida, kui sul pole õigeid sõpru,” on DJ veendunud.

Aleksei pidi lahkuma korterist, mida ta oli 14 aastat üürinud, sest tal ei olnud enam üüri maksmiseks raha. Viimase üürimaksena pidi ta loovutama oma MacBook Pro arvuti.

Mees „kolis” seejärel oma kodumaja trepikotta. Siis hakkasid tema Eesti-sõbrad maksma hostelikoha eest Kirovi tööstuspiirkonnas. Hosteli omanikud olid teadlikud sellest, et ta dokumendid pole korras.

Möödunud aasta maikuus läksid hosteliomanikud temaga rääkima - jalgpalli maailmameistrivõistluste tõttu Venemaal kontrollis politsei ja julgeolek majutusasutusi.

„Liikusin edasi. Umbes kuu elasin kesklinnas „kunstnike korteris”. Sain sinna ühe sõbra kaudu,” rääkis Aleksei. Raha ta selle eest ei maksnud, sest korteri oli sisse seadnud seesama sõber. Augustis liikus Aleksei sealt edasi kodutute varjupaika.

Tal on nüüd üks suur unistus: saada dokumendid taas korda, et Eestisse naasta. „Asun Eestisse jõudes kohe tööle,” ütleb ta.

Alekseil on veel üks probleem: ta põeb ravimatut närvihaigust sclerosis multiplex. Kõndimine valmistab talle raskusi, samuti ei saa ta piisavalt vajalikku arstiabi.

„Kas tõesti on Eestis selline seadus, et kui sul on seal sugulased, siis palun tule, ja kui mitte, siis head aega?” küsib Eestist pärit mees.

Päritolult kohtlajärvelane
Pärast vestlust Alekseiga tuleb välja, et veel üks mees, Deniss, elab samuti sellessamas telgis. Nagu Aleksei, on ka tema 44-aastane, kuid näeb välja märgatavatl vanem. Ka tema on Eestis sündinud, kuid kolis koos tädiga Venemaale. Tal Nõukogude Liidu pass. Denissil on keskharidus.

Esialgu töötasid nad erinevates paikades korjates lihtsalt vanametalli. Kogu see aeg pidas ta ebavõrdset võitlust viinakuradiga. See kestis 1992. aastast 2017. aastani. Selleks ajaks, kui oli saanud selgeks, et võitluses viinakuradiga oli Deniss kaotanud, polnud tal enam ei Nõukogude Liidu passi, ega ka sõrmi-varbaid. Ta suutis ainult roomata. Ta leiti ühe haigla lähedal, pärast mida viidi ta Malta abiorganisatsiooni telki. Nüüd suudab ta jälle püsti seista ja iseseisvalt ka mõned sammud astuda.

Denissil on Kohtla-Järvel sugulasi: isa ja noorem vend. Isaga suhtlemine on talle toeks. Küsimusele, kas ta tahaks Eestisse tagasi pöörduda, vastab ta kategooriliselt ei. „See ei ole kuidagi võimalik,” ütleb Deniss. Kui aga võimalus peaks mingil viisil siiski tekkima? „Siis ilmselt küll,” ütleb ta.