Esimene sõjajärgne rahvaloendus oli Eestis 14 aastat pärast sõja lõppu. 1959. aasta 15. jaanuaril toimunud rahvaloenduse küsimustik oli vabariigiaegsetest rahvaloendustest (1922 ja 1934) napim – kokku oli loenduslehel inimese kohta 15 küsimust, teatas statistikaamet.

53 aastat tagasi küsiti rahvaloendusel sugu, vanust, alalise elukoha aadressi, sealt äraoleku aega, perekonnaseisu, suhet perekonnapeaga, rahvust, kodakondsust, emakeelt, haridust, õppeasutuse tüüpi, kus õpib, elatusallikat, töökohta, tegevusala selles töökohas ja ühiskondlikku gruppi.

Viimases, ühiskondlikku gruppi puudutavas küsimuses tuli end liigitada kas tööliseks, teenistujaks, kolhoosnikuks või muuks. Teenistujana pidid end kirja panema näiteks arstid ja ametnikud, muuna aga näiteks kirikuõpetajad.

Vaata Filmiarhiivist pärinevat ülevaadet 1959. aasta rahvaloenduseks valmistumisest.

Loendusnimekirjad koostati kohalike elanike registrite järgi, sest toona oli elukoha registreerimise kord range. 1959. aasta loendusel loendati nii faktilist kui ka alalist elanikkonda. Seepärast loendati inimesi näiteks ka rongides.

Vaata Filmiarhiivist pärinevat ülevaadet viiendast rahvaloendusest.

Info koostamisel oli statistikaametil abiks professor Ene-Margit Tiidu raamat “Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust“.

Tänahommikuse seisuga on e-loendusel kokku loetud üle 300 000 inimese ehk 23 protsenti Eesti eeldatavast elanikkonnast. Loendusel saab osaleda statistikaameti kodulehel.