VIDEO: "Radari" eksperiment: kas Eestis veedetud kuu paneb Afganistani naised soovima siia jäädagi?

 (83)

Ajal, mil Eestis käib väga kuum arutelu, kas me oleme valmis vastu võtma immigrante, jälgis saade "Radar" kuu aja jooksul kümmet ämmaemandat, kelle päriskoduks on Afganistan. Uurime, kes nad on ja kas nad on siis nii hirmsad, et me ei taha neid siia vastu võtta.

Najiba Safari on 27-aastane Afganistani naine, kes elab Kabulis ja on 8 aastat olnud ämmaemand ja Afganistani naiste ja tervise eestkõnelejaid. Koos 9 Afganistani ämmaemandaga tulid nad mai alguses Tallinna, et täiendada end Tervishoiu Kõrgkoolis. “Nad on kõik haritud naised, Afganistani mõistes väga haritud - õpetajad meditsiinikoolides, nad õpetavad ämmaemandlust ja mitmed neist töötavad samal ajal haiglas. Nad oskavad inglise keelt ja see kõik on Afganistanis suur asi, seal ju üle poole naistest ei oska üldse kirjutada ega lugeda,” selgitas MTÜ Mondo haridusekspert Maari Ross.

Paljude Afganistani ja Pakistani perede jaoks toimus positiivne muutus 2001. aastal, kui Talibani võim langes. Kuni selle ajani oli Afganistani tüdrukutel praktiliselt võimatu koolis õppida. Täna on seal endiselt kolm miljonit last, kes jäävad koolihariduseta. Eestisse pääsesid Afganistani ämmaemandad läbi humanitaarabi arengukoostöö maailmahariduse programmi. Lisaks kümnele naisele on neil ka kolm meessaatjat, kelle ülesanne on hoida naistel silm peal.

“Kord ütlesin isale, et tahan kooli minna. Ta käis uurimas ja ütles, et võid minna, aga pead kandma burkat.” Ehkki Najiba isa oli keskmisest liberaalsem mees, oli kooliminekuks burka kandmine hädavajalik. Ja kooliminek ei toimu nii nagu meil harjutud, et mööda tänavaid kõnnivad muretud lapsed ranitsatega. “Isa saatis mind iga päev kooli ja tuli pärast kooli vastu,” ütleb Najiba. “Pärast Talibani tekkis palju mehi, kes tekitasid naistele ja tüdrukutele tänaval probleeme. Eriti neile, kes ei kandnud burkat ega katnud nägu. Selliseid tüdrukuid hakati jälitama,” lisab ta.

Seotud lood:

ÜRO andmetel on naistevastased vägivaldsed kuriteod kasvanud 28 protsenti. Juhtumid on brutaalsed, lõigatakse ära naiste ninasid, huuli ja kõrvu, vägistatakse ning pillutakse kividega avalikult surnuks.

Pereliikmete eest saladuses

“Eriti konservatiivsematel pushtu aladel on nii, et naine ei peaks üksinda reisima, et tal peaks kindlasti olema kaasas kas vend isa või mees. Ja meie ütlesime, et sellist võimalust ei ole. Siis mõni neist, ma tean et keegi tuli nii, et isa andis nõusoleku, aga vennad ei tea, et ta siin on,” selgitab Maari Ross. “Ühel naisel vist oli niimoodi kokku lepitud, et isa ütles, et ta tuli tema juurde, vendadele. Parem oleks, kui see lugu ei tuleks välja.”

Loo peategelastel oli plaanis esimest korda elus külastada ka ööklubi. Kuigi nad on oma peredest 5000 kilomeetri kaugusel, küsisid nad abikaasade ja isade käest luba. Seda aga ei tulnud ja ööklubikülastus jäi ära.

Meie jaoks igapäevane jalutamine on Najibale võõras. Alati liigub ta auto või taksoga. Käime välja Eesti trumbi ja veame Afganistani naised sõna otses mõttes sohu. Matka pikkuseks on tervelt kolm kilomeetrit! Isaliku pilguga saadavad ka siin ämmaemandaid kolm härrat. Meie juuresolek ja uudishimulikud küsimused mehi ei sega ja probleeme ei tekita.

Kui küsime, kas Najiba sooviks Eestis tavapärast vabadust ka Afganistani naistele, siis vastab ta jaatavalt ning lisab, et ehkki ka Afganistanis muutub olukord iga päevaga paremaks, ei esinda olukord Kabulis kogu ülejäänud riigis toimuvat.

Uurisime ka, et kui Eesti riik paluks, et Najiba, kas Sa tuleksid siia elama ja tööle, ämmaemandaks, kas sa võtaksid selle pakkumise vastu. “Jah. Eesti riik on hea koht. Vaatamata kaugusele Afganistanist, on mingi sarnasus olemas. Teil on külm, meil on ka kohati külm. Minu jaoks on praegu tõenäoliselt kõige tähtsam turvatunne. Kuna Afganistanis on ohus mitte ainult meie, vaid ka teised, kes teevad ühiskondlikult kasulikku tööd. Kui ühel päeval kutsutakse Eestisse, siis kindlasti!” vastab selle peale Najiba.